Tervishoid pole tavateenus (3)

Meie igapäevaelu probleemidest rääkides püütakse viimasel ajal ikka siunata kõikide teenuste kehva kättesaadavust. Hõrenev rahvas justkui pendeldaks teenuste otsimise pärast. Teatavasti on sõnal “teenus” mingi abistava töö tähendus, mida teeb juuksur, rätsep, kingsepp, korstnapühkija jne.

Inimese üht olulist vajadust, arstiabi, on kohatu nimetada teenuseks, sest inimese tervis on kõige olulisem seisund, mille järelevalvet ja korrasolekut kindlustab põhiseaduslik tervishoid. See toimub meie vabariigis riikliku haigekassa kaudu või viimasega sidumatult oma rahakoti arvelt. Sellelt seisukohalt peame vaatama ka inimõigusi vabadusele, haridusele, oma arvamusele ja ka tervisele.

Kahjuks pole see alati nii olnud. Mäletan oma lapsepõlvest, et kui olin löönud varba valusalt vastu kivi, siis muljuti seda haiget varvast külma raudesemega ja lausuti taiasõnadeks: “Varesele valu, kiitsakale kibu, mustale linnule muud mured.”

Rahvatarkus ja taiasõnad aitasid

See tasuta rahvatarkus ja taiasõnad aitasid. Järgmisel päeval võis rahutu poisslaps jälle liipamata ringi joosta. Liikumine looduslähedases külas, maatoit kodupõllult ja aiast kasvatas konti ning meest. Kogu organismi vastupidavust kõigiks elukatsumusteks, mis seisid ees. Minu põlvkond tuli 19. sajandi kommetega külast ja astus järjest kasvava tempoga tühjenevale maale ja tihenevasse linna.

Tarvitseb meenutuseks heita pilk tollesse möödunud aega ja imetleda, mida see kasvav poiss veel oma elu ja tervise hoidmiseks nägema, tegema ja tundma pidi. Teda sunniti halva soojapidavusega suitsutares külmetumise vastu ravimtaimedest mõrumaitselist teed jooma ja sarlakite põdemise päevadel pimendatud rehetoas kadakasuitsus lebama. Paratamatult kuulma küla elatanud naiste jutte, kuidas keegi imetohter naaberkülas konte paika pani või isehakanud hädapärane hambatohter omatehtud tangidega lagunenud hambaid suust välja tõmbab ning haiget kohta mingisuguse kreosoodiga määrib. Või jutte kaugematest Kaali ja Sõrve nõidadest-imetegijatest.

Päris teadja, jaoskonnaarst, oli juba minu mälu aopäevadel linna tööle kutsutud. Temast jäi meelde kuuldepildikesi sellest, kuidas kaugelt, mitmest vallast sõideti Jursi mõisa reega või vankriga, rahakott taskus, tohtrihärra vastuvõtule. Arsti teenija pidi pärast koristama lasipuu alt heinakõrsi, mida hobused arstilkäijat oodates maha pillanud. Meie põlises peres, kus tööjärjel olemist hoidsid veel isa pärandit austavad vanapiigad, polnud häda korral raha, mida arstile viia.

Inimese üht olulist vajadust, arstiabi, on kohatu nimetada teenuseks, sest inimese tervis on kõige olulisem seisund, mille järelevalvet ja korrasolekut kindlustab põhiseaduslik tervishoid.

Alles pärast sõda tehti noormehehakatisele vallakeskuses riigi kulul kaitsesüstimisi epideemiate vastu. Kevadisel õuemurul järjekorras lesivad Vene-Jaapani ja Esimeses maailmasõjas haavata saanud vanamehed oma rohmakalt kinninõelutud arme näitamas. Seejärel moodustati valdades kümne-kahekümne voodikohaga maahaiglad, kus lõpupoole hoolitseti ka Siberist poole eluga pääsenud represseeritute eest. Arusaadav, et need haiglad olid justkui välihaiglad sõjaväljal. Olude paranedes ravis hädalisi maakonna- või rajoonihaigla. Riigi tervishoiuraha arvelt.

Läbi nõukogude meditsiini hüvede ja puuduste jõudsime taasiseseisvunud Eesti oma tervishoiusüsteemi. Pensionäripäevi elama hakanud mehena tahaksin seda päeva ikka veel tagantjärele tervitada. Kurta aga, et lootuspärased lähedased tervisekeskused liiguvad ääremaalt pidevalt ja otsekui imeväel vaegjalgsete kodanike lähikonnast kusagile kaugemale, suurte linnade tulesärasse kuhja. Tuttavaks saanud vastuvõtuõed ja arstid kaovad sinna, kus on ajakohasemad ravitingimused ja motivatsiooni sigitavad palgad. Elu-olu moderniseerumise sünniprotsessi tähelepanelikul vaatlemisel võib iga ämmaemanda kõrval märgata ka nimetuks jääda tahtvaid kuhjamise ristiisasid.

Aastat kakskümmend neli tagasi, kui mulle sai osaks au olla Eestis esimesena taastatud Muhu valla jaluleaitamise töödes-tegemistes osaline, külastasime õppe-eesmärgil munitsipaaltasemel tervishoiu- ja hoolekandeasutusi Soomes. Käepärased, targalt ehitatud ja sisustatud valla tervisekeskused avaldasid muljet. Võtsime eeskuju, kuid lähim oluline tervisehoiu tugipunkt meie taastatud valla kõrval – Orisaare haigla – jäi äkki haigeks ja hääbus.

Ootamatu otsus kui talvine välk

Poliitikud hakkasid juba tol ajal rääkima teenuste kättesaadavuse võimaldamisest vähemalt 75 kilomeetri raadiuses. Niipalju maad on Muhust Kuressaarde. Asusin minagi oma perega elama maakonna pealinna, sest vanuigi ei jaksa häda korral abi kaugelt oodata.

Õnneks tekkis meie elukoha lähedale ettevõtliku arstipere pingutuste tagajärjel väike ravikliinik nimega Hanvar. Kellel leping haigekassaga, nagu perearstilgi.

Väikesse kliinikusse, kus abivajajaid võtavad vastu kirurg, naistearst, hambaarst, perearst ja nõuandemajalised, muretseti moodne kompaktne laboratoorium, ultraheliga läbivaatuse aparaat ning muid käepäraselt vajalikke seadmeid haigete uuringuteks ja raviks.

Ei mingeid järjekordi. Astu sisse ja räägi oma murest. Rõõmsa olemisega personal, õdus keskkond ja inimmõõtmeline maja rahustas ja vastastikune heatahtlikkuse säde justkui ergutas tervistumist. See kõik oli tekkinud eraettevõtluse positiivselt pinnalt.

Tänavu lõi Hanvari kliinikusse ootamatult, otsekui talvine välk sisse riikliku haigekassa otsus. Haigekassa lõpetas lepingu kirurgia ravikindlustuse tagamiseks ja raha lisati sihtasutusele Kuressaare Haigla.

Eemalt vaadates justkui päevakohane – haigla on remonditud-moderniseeritud, kõik maakonna abivajajad on teretulnud. Kinnitatakse, et suur haigla olevat parem ja efektiivsem. Seal on küll vältimatu esmaabi ja ööpäevane raviteenus, ent mitme eriarsti vastuvõtule pääsemiseks kuudepikkused järjekorrad. Lipulaevana joondub ka kohalik haigla pealinna järgi. See mõte on kirjas mingisuguste nõuandjate ideede ja projektide ning nende toetajate suva tahtel. Mõni tahtmine on märkamata jätnud ka inimeste põhiõigused.

Uus terviseminister rääkis viimases “Foorumi” saates üsna sõnaohtralt ka tervishoiust ja selle korraldamise printsiipidest. Läbipaistvalt, aga erakonna platvormilt alla astumata. Osutamata isegi eraettevõtluse imettegevatele arenguvõimalustele meie meditsiinis.

Saarlaste ja saare külaliste poolt sooja poolehoidu leidnud erakliinik Kuressaares käib aga kohut ettevõtmise vabaduse ja õigluse ahistamise ning poliitilise vaegsilmsuse vastu. Kui päike paistab, siis paistku ta kõigile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 398 korda, sh täna 1)