OLULINE ON STABIILSUS, leiab Anti Toplaan, lisades, et pelgalt kooselu seda ei taga. Foto: Sander Ilvest
EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja, seitsme lapse isa Anti Toplaan valutab südant meie rahvastiku allakäigu pärast. “Majanduslikest meetmetest võib olla abi, aga sellest ei ole kasu ilma kõlbelise tervenemise ja maailmavaatelise muutuseta,” leiab ta.
“Igapäevaste tegemiste ja lõputu uudistevoo keskel on meil üha keerulisem eristada olulist ebaolulisest,” ütleb Anti Toplaan, kelle sõnul teeb igaüks meist valiku ennekõike oma eelistuste ja vajaduste alusel. “Isikliku tasandi kõrval eksisteerib aga olulise tegurina meie ühine eluruum. Loodan, et meil ei ole ükskõik, millisel maal me elame ja millist keelt sellel maal räägitakse. Isegi siis, kui meile sobib elu mingil perioodil kodust eemal olla, võimaldab kodu olemasolu meil teadvustada end ühise rahvana.”
Edasi loe tänasest Saarte Häälest.
Loading ...
…mis päästmisest me räägime .riigitegelased vaatavad kuidas endal taskuid täita ja võlgades ikka.kas neile ka kehtivad mingid karistused.vaesematelt tõmmatakse viimane üle kõrvade kui sul mingi väike lisa tuleb või võlgu jääd.
Jutu peateema on mure rahvastiku kahanemisest. Eks ta probleem on. Aga ju ikka peamine mure on ikka oma äri tulevik – veel kiiremini kui rahvastiku kahanemine on see kahanemine koguduse liikmelisuses ning annetustes. pealkirjast – nii ja naa – ühel viis last peres ja kõik juba välismaal end sisse seadnud, teisel ainult üks ning kodus kindlal jalal. Paljud asjad on suhtelised.
Kaks naabriperet- Ühes neli last- Neist üks vangis, teine jooma järel ratastoolis, kolmas pidevas viinauimas, neljas lihtsalt saamatu lontrus. Teises ainuke peretütar tubli perearst. Tõesti – suhteline värk, mis Eesti päästab. Ainult arv ei aita.
Olen kolme lapselapse vanaema. Alles mõni päev tagasi lugesin “Postimehest”, kuidas valitsusest väljajäetud ja hingepõhjani solvunud isikud kritiseerivad täiesti ebaõiglaselt praeguse valitsuse otsust lükata edasi pensionäridele lubatud emapensioni maksmist.
Aga mina kiidan selle valitsuse otsuse heaks! Mul on siiralt hea meel, et nüüd on tõesti mõeldud lastele! Mina pensionärina suudan selle ära jäetud 5€ kuu jooksul kokku hoida küll, et enne pensionipäeva veel päts leiba osta, kuid mitme lapse vanemad peavad palju-palju rohkemaga arvestama.
Tahan sellega öelda, et kui riigil ja valitsusel jätkuks tulevikus veelgi rohkem raha, et veelgi rohkem lastetoetusi suurendada, siis kindel mis kindel – lapsi sünnitataks veelgi rohkem!
…ja samal ajal räägitakse ka, et rahvast on liiga palju…
Kumb siis on? Palju või vähe?
Kirikumees peaks ikka taipama tõsiasja, et enamusel meestel ei avane kunagi võimalust oma pere juurest ainult kord nädalas (siin siis pühapäeviti) perele elatist teenimas käia. Kui kodus on viis last, pole ka naisel võimalik kuidagigi tööl käia. Antud juhul on selle pere sissetulek kiriku poolt kindlustatud ja sellepärast saabki õpetaja jamajuttu suust välja ajada. See on küll vastutustundetu ettepanek, kutsuda rahvast üles sigima ja siis vaesuses elama.
Sigida on ju iseenesest lihtne.Aga mis edasi saab on küsitav.Ja ei ole sugugi vahet ,on sul üks või viis last.Peale pisikese ilmakodaniku sündimist põrkutakse koheselt probleemide otsa.Garantii kuidas on sul pärast töökohaga puudub täiesti.Vähe sellest ,et sa pead olematute rahade eest kodus istuma lapsega, ei pääse ema hiljem enam tihtipeale tööle.Eelmine töökoht on selja pööranud,uut ei saa sest tööandja ei taha väikese lapsega emasid.Nii,kui nii pidevalt puudub töölt.Selle tõttu ka emasid sageli koondatakse kui ebasobilikku tööjõudu.Eks sa siis tee lapsi.Milleks luua virelevat ühiskonda,mis nii kui nii parema elu otsingul laguneb.Käiakse välismaal tööl.Millisest pere väärtustest me siis räägime.
Viimastega nõus.
Meil tegeletakse reklaamiga, aga mitte asja sisuga (nt. see “emapalk” – 1,5a on jah, aga hiljem pole lasteaia kohta ega arstiabi!)
Räägime ilusatest asjadest (kontserdid mänguväljakud) aga ei räägi, et kuklas on pidevalt hirm “mis saab siis kui kaotan töö” “mis saab siis kui tervis alt veab”…
Üksi, ok, hääletan soojale maale ja teen pappkastist magala; või ostan meetri nööri, aga perega….
Olen saatuse sunnil kasvatanud üksinda oma 2 last.Suutsin mõlemile anda küll kõrghariduse, aga tean ka hästi kuidas tuli rabada ja paljust loobuda.Kellel südametunnistus ja hoolimine oma laste suhtes,see ei pühendu mitte üksinda lapsetegemisele vaid loeb nad vahel kokku ka ja arvestab oma võimalustega nende kasvatamisel.
räägin keskmisest eesti perest, mitte külaelu “kangelastest”
Teoorias peaks küll olema võimalus ajutiseks sots toetusteks või kindlustushüvituseks.. aga ma ei ole selle toimimises sugugi kindel.