Kuressaare linn on hädas suurte veekadudega (6)

AS Kuressaare Veevärk esitab keskkonnainvesteeringute keskusele taotluse 2 miljoni euro suuruse toetuse saamiseks, et parandada torustikke, mille avariide tõttu ulatuvad Kuressaares veekaod kohati 40 protsendini.

Kavandatavatest remonditöödest ja 40 protsendi suurusest veekaost rääkis möödunud nädalal Kuressaare linnavolikogu istungil linnapea Hannes Hanso, kelle sõnul toob kahe miljoni euro suurune torustikuprojekt linnale kaasa 350 000 euro suuruse omafinantseeringu, mis tuleb katta lisaeelarvest.

AS-i Kuressaare Veevärk juhatuse liige Aivar Sõrm ütles, et veekaod on linna veevärgile probleem, kuid päris 40 protsendini kaod trassidel siiski ei ulatu. “Säärast veekadu otseselt aasta keskmisena ei ole, küll on aga veekaod suured kevadel, kui maapinna sulamine hakkab lõhkuma toruühendusi ja torusid ning koos on mitu avariid,” rääkis Sõrm. Koos Unimäega on Kuressaare linnal veetorustikku umbes 120 kilomeetrit, lisaks on 25 kilomeetrit torustikke eraisikute ja firmade valduses.

Juhatuse liige rääkis, et osa torusid laguneb vanuse tõttu, osa puhul on streikima hakanud millegi kasutusele võetud hädalahendused ja osa torustikust on praaktöö. Näiteks kui Kuressaare Veevärk renoveeris möödunud aastal Pärna tänaval joogiveetorustikke, tuli seal osaliselt üles võtta ka kümme aastat tagasi ehitatud kanalisatsioonitorustikku, mis oli ära vajunud ja oleks varem või hiljem kasutuskõlbmatuks muutunud.

Kuressaares leidub Sõrme sõnul ka hulk kilomeetreid 80-ndatel pandud veetorustikku, mis muidu on igati kõbus, kuid paraku on hakanud järjest üles ütlema vahepeal tehtud terastorudest kaevühendused, mis tuleb uuesti teha.

“Laias laastus võime öelda seda, et meil tuleb uuendada ligi 10 km veetorustikku, teist samapalju kanalisatsioonitorustikku ja terve hulk kaevusid tuleb renoveerida,” rääkis Sõrm, kelle sõnul plaanitakse KIK-i raha kulutada kõige hädavajalikumate tööde tegemiseks. Torustiku parandamiseni maasse jooksva vee maksumus jääb kõik veefirma kanda.

Aivar Sõrm tunnistas, et maakonnas tuleb ette ka veevargusi, aga nendega tekitatav kahju on tühine, võrreldes veekadudega trassides. Sõrme sõnul on veevarguseks lihtsaim, aga samas ka kõige kergemini avastatav võimalus trikitamine veemõõtjaga.

Teise võimalusena tõi ta välja, et mõned trassijupid ja dubleerivad trassid on siiamaani maa sees töökorras, kuid vee-ettevõte ei ole nende olemasolust teadlik ja seetõttu läheb seal voolav vesi veemõõtjatest mööda.

“Ajalooliselt on see niimoodi jäänud ja seda ei saa õieti varguseks nimetada, vaid tegemist on pigem mittelegaalse veetarbimisega,” täpsustas ta. Kuid on ka selliseid tarbijaid, kes on teadlikult enne veemõõtjat teinud trassil liited. See tähendab, et maja õues või hoones sees on torustik veemõõtjast mööda viidud ja osa vett läheb kõrvale.

Positiivseks luges Sõrm seda, et tootmiseks kasutatava vee vargused jäävad aastatetagusesse aega. Et praegu toimub üle Saaremaa massiline veemõõtjate vahetamine, on eratarbijate hulgas vahelejääjaid pea üle nädala. Kuigi arvutuslikku veetarbimist võib Sõrme kinnitusel sisse nõuda mitmeid aastaid tagasiulatuvalt, lepitakse kahjunõue tavaliselt kokku mõistuse piirides, sest eesmärk on olukorra korrastamine, mitte ajaloos tuhnimine.

Tõnu Veldre, Ain Lember