Suur maa, suured asjad: Kevad, mis tuli teisiti

See aasta tuli kevad tõepoolest teisiti, nagu kõneleb värsirida Henrik Visnapuu paljutsiteeritud, 95 aasta eest loodud luuletuses “Kolmas kiri Ingile”. Mõnes mõttes võib seda ju öelda iga kevade kohta, aga tänavune on tõepoolest olnud iseäralik. Võib öelda, et isegi pöördeline. Rahvusvahelisel tasandil Krimmi annekteerimise tõttu. Eesti sai aga uue valitsuse, uued ministrid (mitte ainult nimed, vaid ka valdkonnad).

Ootamatusi pakkus kevade enda alguspäevgi. 20. märts tuli nimelt korraliku lumesajuga. Olin parasjagu mõneks päevaks kodusaarel Muhus. Hommikul tuli õue teerajad lükata, lapsed tegid lumememme ja tõid kelgud välja.
Õhtul kell 18.57, kui kalendrikevad õieti algas, valitses üsna talvine pilt, millele lõi omamoodi kontrasti üks ja ainumas kuldnokk, kes vana vahtra ladvas usinasti oma mitmekesist lauluviisi kudistas.

Vaikne lumesadu läks lörtsiks ja seejärel vihmaks ning järgmisel hommikul olime jälle kevadises poris. Randa minnes selgus, et sealgi oli pilt sootuks erinev. Jää, mis veel eelmisel õhtul rüsina rannas ulpis, liikus nüüd tõhusa maatuule toel kolinal Ahelaiu ja Kõveri suunas. Vaba vesi!

See ongi kontrastide kevad. Sa lihtsalt pead uskuma oma silmi ja kõrvu, kuigi see, mida sa ümberringi näed ja kuuled, tundub jahmatamapanev, kohati lausa uskumatu.

Viimastel nädalatel on lõputult, isegi klišeedeni korratud näiteid Teise maailmasõja aegsest Euroopast, tõmmates paralleele Natsi-Saksamaa ja praegusaja Venemaa, Hitleri ja Putini vahel. Kuid veel mõtlemapanevam on pilt, mis avaneb neist arvukatest Vene telekanalitest, mis kaablite ja taevataldrikute abil soovi korral meiegi elutuppa pääsevad.

Kuidas kellelegi, aga mulle karjuvad neist vastu George Orwelli loosungid romaanist “1984”: “sõda on rahu”, “vabadus on orjus”, “teadmatus on jõud”… Ennastunustavalt skandeeriv rahvamass… Just see ja mitte niivõrd klipp järjekordsest sõjalisest õppusest on tegelikult hirmutav. Olgugi et need telekanalid on taolist sisu tootnud juba mõnda aega, on sellesse siginenud noote, mida me varem (või vähemalt mõnda aega) pole näinud. Esimese näitena meenub Dmitri Kisseljovi visioon radioaktiivseks tuhaks pihustatud USA-st…

Aga dramaatiliste pööretega paistis silma ka uue valitsuse kokkupanek. Kevadkoalitsioon või mahlakamalt väljendudes “kevadkollektsioon”, nagu seda nüüd on nimetama hakatud, on esimesi päevi ametis. Kogu selle loomise jooksul on avalikkusele näidatud kuvandi jõujooned päris mitu korda muutuda jõudnud. Siim Kallase esimesi käike jälgides tekkis päris selge kujutlus, millele võiks olla orienteeritud tema juhitav valitsus. Aga nüüd? Jah, oravad on kinnitanud, et suur töö tehti juba auesimehe peetud läbirääkimistel ära, ometi oleksin praegusel juhul pigem äraootav.

Reformierakonna siblimine tõi Stenbocki tüürmaniks poliitiku, kes pole ei au- ega pärisesimees. Samas vaadates, kuidas Taavi Rõivas kahe tunni jooksul riigikogu ees küsimustele vastates rolli sisse elas, vastus-vastuselt üha enesekindlamaks muutudes, võiks talle ka partei liinis edu ennustada.

Aga olgem siinkohal pigem ettevaatlikud. Kevadpäikese pakutav soojus on salalik. Viiruste eest ei kaitse meid paraku ka tervishoiuminister.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)