Väikeses maakohas tulebki ise teatrit teha

Täna on rahvusvaheline teatripäev. Meie kooli suur teatripäev oli kolmanda veerandi viimasel koolipäeval, kui pidasime juba 18. korda ülekoolilist näitemängupäeva. Rahvusvahelise teatripäeva auks kujundame temaatilise stendi. Ise tahan täna õhtul kindlasti vaadata telerist teatripäeva tähistamist Tallinna linnateatris, mis tõotab põnev tulla.

Poiss põleval laevalael

Aastal 1981 lõpetasin Viljandi kultuurikooli klubitöö eriala näitejuhtimise lisaerialal ja tulin kunstilise juhina tööle Orissaare kultuurimajja. Enne pühendumist kooliteatrile olen töötanud ka täiskasvanutega. Olen teinud lavastusi, kus osalesid nii noored kui ka täiskasvanud.

Minu esimene lavastus Orissaare kooliõpilastega oli Hans Luige “Poiss põleval laevalael” aastal 1989. Sellest ajast alates on kooliteatri tegemistes kaasa teinud umbes poolteistsada noort. Täpne arv selgub siis, kui saab valmis kooliteatri kroonika.

1997. aastal korraldasime tolleaegsete näiteringi liikmetega esimesed ülekoolilised näitemängupäevad. Etendusi oli 27 ja nende vaatamiseks kulus kolm päeva. Teatritegemise huvi ei ole meil kuskile kadunud, kuid nüüd suudame kõik etendused mahutada ühte päeva, sest õpilaste arv on poole väiksemaks jäänud.

Kuna algklassides osalevad näitemängupäeval tavaliselt kõik õpilased, siis julgen väita, et Orissaare gümnaasiumis on kõik õpilased saanud näitlemise ja laval esinemise kogemuse. Kuna meie elupaigaks on suhteliselt väike maakoht, kust lähim kutseline teater jääb 55 kilomeetri kaugusele, siis tulebki ise teatrit teha. Samas kasutame ka kõiki võimalusi noorte mandrile suurematesse teatritesse viimiseks.

Meeletu ühtehoidmistunne

Kooliteatri ajaloos on olnud aegu, kus üks seltskond saab ja tahab koos tegutseda väga pikalt. Meenub “Minu veetleva leedi” lavastus, mida mängisime mitu hooaega. Andsime kokku 16 etendust nii Saare- kui ka Hiiumaal.
Osalesime festivalidel Kuressaares ja Raplas. Meeles on ühe žüriiliikme sõnad leedit kehastanud Helen Olli kohta: “Mis viga mängida, kui selline leedi on omast käest võtta!” Heleni edasine koolitee viiski Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse klassikalist laulu õppima.

Meenub see meeletu ühtehoidmistunne ja meeskonnavaim, kui osalesime oma lavastusega Saaremaa miniteatripäevadel. Meie etendus pidi algama kell 10 hommikul.

Kõige ebatraditsioonilisem on ehk olnud lavastuse “Oivalised koivalised” kavaleht. Kasutasime kavalehtedena munakarpe, kus munad sees ja munadel osatäitjate nimed.

Kuna meie suure lavakujunduse ülespanemine võttis aega ja vajas ühist jõupingutust, olime kõik üleval juba hommikul kell 6. Seesama ühtehoidmise vaim on praegugi alles.

Teatritegemine on kollektiivne kunst. Koostöös kunstiringiga on valminud väga suuremahuliste lavakujundustega lavastused nagu “Piparkoogimehike” ja “Lobasuu ja Pingviin”. Samuti oleme lasknud fantaasial vabalt lennata ka kavalehtede kujundamisel. Kõige ebatraditsioonilisem on ehk olnud lavastuse “Oivalised koivalised” kavaleht. Kasutasime kavalehtedena munakarpe, kus munad sees ja munadel osatäitjate nimed.

Paistes silma üleriigilistel festivalidel on meie noored saanud võimaluse osaleda ka rahvusvahelistes teatriprojektides.

Kooliteatri aastaring on suures osas määratud erinevate festivalidega, mis on väga tähtsad, et saaks oma tegevuse kohta tagasisidet. Samas on see hea võimalus teisi vaadata, uusi mõtteid ja kogemusi ammutada. Vähetähtis ei ole ka paljude uute tuttavate ja sõprade leidmine. Tänuväärsed on Jõgeval toimuvad Betti Alverile pühendatud luulefestivalid – “Tähetund” gümnaasiumiõpilastele ja “Tuulelapsed” põhikooliealistele.

Kaks korda on Orissaare gümnaasiumile usaldatud üleriigilise kooliteatrite festivali korraldamine. Algklasside festival toimus Orissaares 2007. aastal ja eelmise aasta kevadel võõrustasime põhikoolide teatritegijaid. Õpilased said rikkalikult kogemusi, kuidas üht suurüritust korraldada.

Mõnikord mõtlen, et võiks olla üks festival, kus saaks jälgida lavastuse valmimist. Praegustel festivalidel näeme ainult lõpptulemust. Huvitav oleks aga jälgida protsessi selle algushetkest peale, et näha, millisele tasemele on lõpuks välja jõutud.

Mõned aastad tagasi tulid gümnaasiumiosa näiteringi väga toredad poisid, kes olid meie kooli tulnud teistest koolidest. Nende lugemisoskus jättis soovida ja festivalil ei pälvinud me lõpptulemuse eest ka erilist kiitust, aga minu jaoks oli see, kuhu me jõudsime, suur saavutus. Olin näinud alguspunkti, kust alustasime, ja seda, kuhu jõudsime. See tähendab, et protsess on väga tähtis.

Väärt kogemus eluks

Meele teeb rõõmsaks, kui mõni vilistlane aeg-ajalt juurde astub ja tänutundega koosveedetud aega meenutab ning räägib särasilmi, mida on näiteringis osalemine tema jaoks tähendanud.

Küsisin nüüd ka noortelt endilt, mida teatritegemine neile annab. Kooliteatris 4–5 aastat kaasa löönud noored Toomas Erikso, Taavi Paju, Taavi Teevet, Eliis Leppik ja Kristiina Maaste vastasid üksmeelselt: teatritegemise juures võlub neid see, et nad saavad olla erinevates rollides, mõelda teise inimese mõtteid, panna end erinevatesse olukordadesse, kuhu nad tavaelus ei satuks. Samuti väitsid nad, et on muutunud avatumaks, julgemaks, suhtlemisaltimaks, omandanud oskuse ennast paremini väljendada ja ka ootamatustega toime tulla. Kõik see tuleb edasises elus kasuks.

2010. aastal tõusis teravalt päevakorda trupi nime küsimus. Oli palju ettepanekuid, kuid nimi Mo-teater meeldis kohe kõigile. Lahtiseletatult tähendab see meie jaoks Meite Oma Teater.

Kooliaasta lõpus on plaanis korraldada Mo-teatri õhtu, kus mängime kõiki oma selle hooaja lavastusi. Selle teatriõhtuga tahame tänada vanemaid ja kõiki kooliteatri sõpru.

Ilusat teatripäeva!

Mare Noot
Orissaare gümnaasiumi kooliteatri juht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 211 korda, sh täna 1)