Härg või Jupiter, kumb neist jääb peale? (4)

Kauaaegse omavalitsustegelasena lugesin huviga ajakirjanik Raul Vinni arvamuslugu (18.03, SH) ja tunnustan teda suurepärase loo kirjutamise eest. Probleem on olemas ja mitte väike.

Olen töötanud Kärla vallavanemana üheksa ja Lümanda vallavanemana kaks ja pool aastat, Lümanda perioodil olnud veel lisaks Kärla vallavolikogu esimees. Nii et mingil ajahetkel olen korraga juhtinud erinevatelt positsioonidelt kahte naaberomavalitsust, sest seadus sellist olukorda ei keela. Seega on mul tulnud olla neis ametites üsna keeruliste alluvussuhete sasipuntras.

Minu ajal on volikogudesse kuulunud koolidirektorid, lasteaedade pedagoogid, kultuuritöötajad ja veel mitmed teised valla kui võimuorganiga seotud inimesed.

Nonsenss üheksakümnendail

Täielik nonsenss oli muidugi aastatel 1993–1999, kui volikogu liikmed võisid olla isegi vallaametnikud ehk siis avalikud teenistujad.

Niisiis oli minu ees 1996. aastal vallavanemaks saades olukord, kus näiteks maakorraldaja oli volikogu kaudu minu tööandja ja ametnikuna olin mina tema igapäevane ülemus. See olukord oli küll täielik absurd, sest omandireformiküsimused olid sel ajal üsna tulise teemana päevakorral nii valitsuse kui ka volikogu istungitel. Probleemid kasvasid nii suureks, et ametnikke tuli hakata välja vahetama. Saadad aga volinikust ametniku tööturule, saad endale volikogus ühe nii tulise vastase juurde, kes ei ole ka volikogu liikmena enam oma otsustes sõltumatu. Õnneks muutis seaduseandja selle totra olukorra 1999. aasta valimiste eel ära.

Nägid valda kui tervikut

Kui mõtlen aga koolidirektorite, kultuuritöötajate või muude valla allasutuste töötajate volikogu liikmeks olemise ajale, siis ei meenu mulle küll ühtegi juhtumit, kus keegi neist oleks oma volikoguliikme staatust ära kasutades püüdnud mulle kui vallavanemale “pähe istuda”.

Vastupidi, mulle tundus, et kui need inimesed olid valla juhtimisega seotud, oli nendega palju kergem asju ajada. Sellepärast, et eelarvete menetlemisel nägid nad valda kui tervikut ja tunnetasid kogu seda probleemide sasipundart, kus kõik valla vajadused ja võimalused korraga laual olid.

Ka muude raskete probleemide lahendamisel oli neist kui laia silmaringiga kaasamõtlejatest alati abi. Pigem soovisid omaette “vürstid” olla just need volinikud, kel puudus ülevaade valla kui terviku vajadustest ja võimalustest.

Olen nõus, et kusagil on olnud olukordi, mida Raul Vinni oma artiklis mainis, üsna palju sõltub ka vastavatel ametipostidel olevate inimeste isikuomadustest.

Ent ka siit võib hea tahtmise korral “kolli” leida, sest hästi toimival ettevõttel, mille töötajatest kui headest maksumaksjatest moodustub vallas survegrupp, võivad oma huvid olla.

Nüüd mõtlen sellele, kes siis väikeste valdade volikogus istuksid, kui eelpool nimetatud persoonid välistada. Tavaline maainimene, kes rühmab oma tööd ega saagi alati volikogu või selle komisjoni istungitel kaasa lüüa.
Ehkki seadus nõuab tööandjalt volikogu liikmele volikogu töös osalemiseks vaba aja võimaldamist, ei pruugi see alati toimida.

Laevamehaanikuga toimunu on absurd

Suure tööpuuduse tõttu maal ei ole just raske arvata, kumba poolt inimene rohkem kuulab, kas oma tööandjat või valla juhtkonda. Eriti veel siis, kui ettevõtjal vallaga just kõige soojemad suhted pole. Samas pole neil inimestel erilisi võimalusi koolitustel käia, et end seeläbi kehtiva seadusandlusega kurssi viia.

Vallavolikogudes saavad olla aga ettevõtjad, kes ei ole vallavalitsemisega muul viisil seotud.

Ent ka siit võib hea tahtmise korral “kolli” leida, sest hästi toimival ettevõttel, mille töötajatest kui headest maksumaksjatest moodustub vallas survegrupp, võivad oma huvid olla. Kas selline ettevõtja ei saa volikogu esimehe või liikmena hakata vallavalitsusele kaudselt oma tahtmisi peale suruma? Võimalus igatahes on. Selline kogemus, kus üks ettevõtja püüdis volikogu liikmena mulle kui vallavanemale survet avaldada, on minul Lümanda päevilt.

Seega, probleeme jätkub nii ühte- kui ka teistpidi mõeldes. Ent see, mis toimus laevamehaanikuga, on absurd. Tugeva juriidilise taustaga vallasekretär, kes on seaduse järgi ka valla valimiskomisjoni esimees, avastas mitu kuud hiljem, et vallavolinikul on seaduse silmis huvide konflikt. Ilmselt avastas ta selle siis, kui keegi talle mingil põhjusel survet avaldas.

Ei tekiks minul ega kellelgi teisel kahtluseussi, kui mehaanik oleks varupingile saadetud kohe pärast valimisi, sest seadus on seadus. Ja seda igal ajahetkel, mil ta kehtib.

Üles jääb aga küsimus, kas nüüd on kõik need volikogu õigusaktid õigustühised, mille otsustamisel laevamehaanik osales? Vastan ise: ei ole, sest keegi ei ole neid seaduses ette nähtud tähtaja jooksul vaidlustanud. Aga mis huvide konfliktidest me siis räägime?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 463 korda, sh täna 1)