See, kuidas Venemaa Ukrainaga käitub, on kohutav. Oleme harjunud ütlema, et 21. sajandil ei tohiks ometi midagi sellist juhtuda. Selgub aga, et inimkond ei muutu, ükskõik mis sajand parasjagu on.
Neid, kes võimule saades muutuvad enda meelest peaaegu jumalaks, kellel nagu oleks õigus otsustada miljonite inimeste saatuse üle, on ju olnud läbi ajaloo küll ja küll. Võtame või Makedoonia Aleksandri, Hitleri, Stalini või Saddam Husseini. Neid on ka praegu maailm täis.
Ja Ukraina ekspresident Janukovõtši kohta selgub, et tegu on retsidivistiga, kellel oli annet võimule tulla ja seal püsida. See on kummastav, kuidas kurjus elab ja õilmitseb.
Ja Putin – tulla jälle välja selle jutuga, mida oleme kuulnud iiveldamiseni, et kaasmaalased vajavad kaitset ja seetõttu viimegi relvajõud sisse, sest muidu on need vaesekesed suures hädas!
See on ju puhas provokatsioon, mis Krimmis tehti. Ma tahaks uskuda, et need inimesed, kes seal referendumil Krimmis oma hääle Venemaaga ühinemise poolt andsid, ühel hetkel veel kahetsevad seda. See on lasteaia liivakastimäng kõige halvemas mõttes – lihtsalt vaatad kõrvalt ja imestad, kuidas sellised asjad võimalikud on.
Ukrainas toimuv on selge näide suurrahvuslikust šovinismist, ambitsioonidest kahmata ja maailma valitseda. Praegu toimuv on väga orwellilik – Putin tahaks olla see Suur Vend, kes kõike kontrollib. See haiglaste ambitsioonidega tegelane on labaste nippidega oma populaarsust alati kõrgel järjel hoidnud.
Loomulikult on need sanktsioonid, mida Lääs praegu kehtestab – ei lasta kedagi reisida või külmutatakse kellegi varad –, Putinile vilistada.
Kui Lääne sanktsioonid läheksid väga karmiks ja keeraks kraanid ikka täiesti kinni, siis ehk tekiks Putinil mingi arvestus, kas kasulikum on jonni edasi ajada või tagasi tõmbuda.
Muidugi ei tohi meie siin Eestimaal unustada seda, et ilmselt on Putini üks salasoov Nõukogude Liit vähemalt territoriaalse üksusena taastada ja selles mõttes on praegune olukord väga ohtlik.
See labane vana kagebešnik on valmis tegema kõike, et provotseerida mõni konflikt.
Kui sobiv ajahetk väga hästi tabada, on ju ka meil võimalik kuskil Ida-Virumaal provokatsioon korraldada. Mõni vene inimene saab hukka ja kohe on väed piiri taga ootamas, et näe, meie omadele tehakse liiga ja meil on vaja oma kaasmaalasi kaitsta. Niisama lihtsalt see käibki.
Peame olema südamest tänulikud selle eest, et meil vähemalt mingisugused vihmavarjukesed Euroopa Liidu ja NATO näol olemas on. Kui palju need aitavad, ei tea. On ju mõjukad ameerika poliitikud kunagi öelnud, et kui näiteks venelased Baltikumi tungiksid, on vaevalt usutav, et Ameerika sellepärast Venemaaga sõdima hakkaks. Seega ei tea me kunagi, kuidas võiksid asjad kõige mustema stsenaariumi korral minna.
Kardan, et kui Eestis peaks midagi sellist juhtuma nagu Krimmis, kuhu Vene väed sisse toodi, läheb siin kindlasti madinaks. Usun, et meie inimesed ei lase käsi rüppe, et “mis me ikka teha saame”.
Meie ajaloo õppetunnid on aga kas või punavõimuga seoses olnud nii kurvad ja kurjad, et võin ainult ette kujutada, mis siin toimuma hakkaks. Meie rahvast ei jääks midagi järele.
Arvan, et see kaks protsenti Eesti sisemajanduse koguproduktist, mis riigikaitse peale läheb, on oma eesmärki täitnud. Usun, et meie helgemad pead, kes tegelevad kaitse organiseerimise ja arendamisega, ei ole ka papist poisid, kes ei tea, mida teevad. Ning välismissioonidel käinud Eesti sõdurid on pälvinud kõige kõrgemat heakskiitu. Järelikult on võitlusvaim eestlaste veres täitsa olemas.
Vaatamata kõigele on ikkagi nii, et võid olla ükskõik kui hästi kaitstud, aga kui peaks minema väga halvasti, pole meie väikesel rahval lihtsalt võimalik panna piiridele miljon või kaks miljonit meest. Kui mass tuleb peale, võib see meid ühel hetkel laiaks litsuda.
Aga tahaksin väga loota, et kui peaks halvasti minema, siis seekord me võitluseta alla ei anna.
Loading ...
Ivol on õigus! Ei ole me papist poisid!!!
Täpselt nii ongi!
Kuritegu ei unustata, kuigi mõnikord lihtsalt aeguvad.Sama on okupatsiooniga. Eks nendega tuleb hambad ristis koos elada aga armastada küll ei suuda, elagu nad siin või mitukümmend aastat.
Krimm oli autonoomne vabariik Ukraina koosseisus, nüüd de facto on Krimmi autonoomne vabariik jälle Venemaa koosseisus – 1954 tegi ju pooledi ukrainlane Nikita Hruštšov, peale Stalini surma võimule saades, oma “haldusreformi” ja andis Krimmi lihtsalt niisama, hea tahte märgina, Venemaalt Ukraina koosseisu.
Meenutame natukene ka Eesti ajalugu.
Aasta oli siis 1993.
Indrek Tarand oli siis Eesti valitsuse eriesindaja Narvas, kus oli puhkenud üsna Krimmiga sarnane referendumikriis – osa elanikkonnast valmistas ette lahkulöömist Eesti Vabariigist autonoomia sildi all. Tarandi tegevuse eesmärk oliselle referendumi läbikukutamine ning tema tegevus võimaldas korraldada kohalikud valimised vastavalt Eesti Vabariigi seadustele.
Nüüd aga tekkis üks konks asja juures — kui piirkonnas on valitsuse eriesindaja, siis see piirkond ongi eriline — ongi nagu autonoomia või midagi sarnast.
Mida teha, et selline asi ei saaks enam korduda — et me saaksime ka tänasel päeval rääkida Ida-Virumaast, mitte Lääne-Venemaast?
Lahendus oli “lihtne” — teha igasse maakonda valitsuse eriesindajad. Maavolikogud saadeti laiali ja maavanematest tehti määratavad “valitsuse eriesindajad” kohapeal valitavate inimeste asemel. Sellega saadi “Lääne-Venemaa” probleem lahendatud aga kahjuks tekitas see lahendus just probleemi üle terve Eesti ja koheselt algas see haldusreformi ja halduskorralduse muutmise jutt peale. Juba 1997 aastal tegid Jaak Leimann, Mart Opmann ja Raivo Vare oma “haldusreformi manifesti”, et valitsemiskulude kokkuhoiuks tuleks teha Eestis neli maavalitsust ja 1999 kohalike omavalitsuste valimise ajaks vähendada omavalitsuste arvu vähemalt 2/3 võrra. Täna, 2014 olime üsna sarnases olukorras oma “haldusreformiga” — “Kui te ise ei ühine, siis ühendame teid vägisi!” Mastaabid on erinevad aga sisu sama.
See segadus, mis praegu Ukrainas on, pole Putini organiseeritud. Käekiri sama, mis Süürias, ja enne seda Araabia kevadel. Snaiprid, selgus, olidki välismaalased.
Krimm läks Venemaa koosseisu Katariina Suure ajal. Et Krimmi elanikud Venemaaga liitumise poolt hääletasid, ei imesta. Venemaal juba pensionid suuremad, kui Eestis, ja kaubad tunduvalt odavamad.Lihtsad vene inimesed elavad paremini kui eestlased!
Putin ja Volli,
mängisivad lolli,
Krimmi nemad läksid,
kallist hinda maksid.
Aga Ivo Muhust,
täitis oma kohust,
Krimmist rääkis tema,
et Krimm on nõnna kena.
Oh seda jutuvada,
see podiseb kui pada,
sest tolku miskit pole,
on Krimmis elu kole.
Paraku on Ivo väga tark mees ja minu meelest ta räägib alati väga õiget asja ja on ka muidu vahva mees. Ma kahjuks ei tea, mida Sina mõistlikuks pead? Selles suhtes on minul ja väga paljudel Sinust väga erinev arvamus. Aga ole edasi oma õige arvamusega…
Hädad koputavad Eestimaa uksele. Läbi sajandite on lepinguid ja liite murtud ning väikene Eestimaa kamar on olnud kellegi tallata (sisse tungija arvates hallata). Lühidalt: sekulaarsele maailmale on see täiesti arusaamatu, kuid ilma Jumalata pole meil mingit lootust. Piltlikult öeldes- meil pole aega isegi vaidlusteks. Kõik toimub nii kiiresti. Meil jääb hing kinni eelseisvate sündmuste ees, mis on rullumas üle riikide, linnade ja inimeste. “Otsige Mind, kuni on päev, sest öö tuleb…” ütleb Issand.
Looja hoia ,Eestimaad!
Eagle Vision ja mitte midagi ei saa selgeks.