Taavi tuli Sveni kabinetti, näppis mütsi, vaatas häbelikult ringi nagu koolipoiss, kes pärast halva hinde saamist julges ikka tulla isa käest taskuraha küsima.
“Kuule Sven, meil nüüd selline lugu. Siim tuli tube tuulutama, aga vanakoolimehe arvamusfestival ei meeldinud mõnele kohe üldse. Noored vihased ütlesid, et nende parteis saab olla vaid kaks arvamust: perekonna oma ja vale arvamus. Et Siim tehku oma karnevali Euroopas. Siim võttis neid kuulda. Aga ma tahaksin ikka sinu valitsuse peaministriks saada. Seitsekümmend miljonit juba said, loodame, et sellest piisab?”
Sven vastu: “Jah, meil on siin tõesti isu kasvanud. Meil siin veel kaks tublit inimest, majanduse Saalomon Vesipruul ja meie oma ema Teresa, vaat nendele oleks vaja ka leida autod koos autojuhtidega. Valimised tulemas, noh, saad isegi aru.”
Taavi proovis tõsta pilgu ja jäljendada Siimu häält: “Aga meil oli ju juba detsembris kokku lepitud, kes majandus- ja sotsiaalministriks saavad!”
Sven vastas nestorlikult ja elutargalt: “Noormees, see on poliitika, Eesti poliitika!”
Taavi kukkus oma sussidesse sopsti tagasi: “No olgu, olgu, lahendame ära. Kas ma ikka peaministriks saan?”
Uue ministeeriumi asutamine on absurdne
Teisiti kui eelnevaga ei saa seletada Eesti valitsuskabineti struktuuri nii põhjalikku muutmist ja ministrikohtade juurde tegemist. Ainult nii on seletatavad näiteks sisemajanduse ja välismajanduse eraldamine erineva juhtimise alla; Euroopa Liidus vähemalt ei ole väikese Eesti jaoks olemas sellist asja nagu sisemajandus.
See, mida valitsuse tasandil juhitakse kui sisemajandust, on tegelikult regionaalpoliitika. Kui meie firmad suudavad müüa maailmas, siis suudavad ka Eestis. Meil on juba praegu olemas väliskaubanduse minister – Urmas Paet.
Meil ei ole teda vaja eputavateks kohtumisteks maailma suurtega.
Kui Paet ei oska või ei taha oma tööd teha, on seepärast kohe uue ministeeriumi asutamine absurdne. Selle loogikaga jõuame olukorda, kus igal eksportida tahtval firmal peab olema oma välismajanduse minister majandusministeeriumis!
Väide, et uue ministrikoha loomine ei tekita kulusid juurde, kuulub vendade Grimmide loomingu maile.
Ainuüksi minister koos sekretäri, abi, referendi, auto ja autojuhiga läheb Eesti riigile maksma 300 000 eurot aastas. Pealegi on aasta enne valimisi sellise avantüüriga väljatulemine absoluutselt vastutustundetu.
Segasummasuvila halvab valitsuse töö
Kuidas leida ministrile kabinet? Ega teda saa ometi koristaja lattu istuma panna. Kuidas korraldada kahe ministri vahel ümber tööprotsess kogu ministeeriumi personalil, kui väidetavalt on tegemist võrdsete ministritega jne, jne? Ministeeriumi struktuuris tekib tohutu segadus, mis halvab mõneks ajaks kogu töö.
Samasugune segasummasuvila kahes ministeeriumis korraga halvab kogu valitsuse töö. Regionaalministri koha kaotamine just siis, kui ühiskond on aru saamas, et senine ühiskonnakorraldus on kokku kukkumas; suund aga, mida minister Kiisler ajas, on tänapäevane reform ja selle peatamine on Eesti suunamine Ukraina arengutasemele.
Kui oleks tahetud kokku hoida, oleks võinud hoopis ühe ministrikoha vähemaks teha – ühendada põllumajandusministri ja regionaalministri ametkonnad, sest praegune põllumajandusministeerium sisuliselt tegelebki peamiselt maaeluga ehk teisisõnu regionaalpoliitikaga.
Eraldi küsimus on, kuidas on võimalik kõik need muudatused ellu viia, pealegi veel rumalad muudatused.
Fantaasiat nõuab ka see, et keerulises välispoliitilises olukorras tullakse selle peale, et sisuliselt venitatakse valitsuse normaalse töö algusega veel kuid, kuni vastavad seadused saavad vastu võetud.
Ah soo, mis siis Taavist edasi sai? Kui Svenilt käsulauad käes, läheb ta kohtuma keskkonnaministeeriumi perekonnaga.
Kõikidest kabinettidest kostab oravnõunike kurblik reekviem Eesti majandusele. Eristuvad sõnad: Siim, Siim, tõuse üles, sortsid on maal!
Loading ...
artikkel väga õige,kokkuhoiuga pole siin küll midagi pistmist,vähendada tuleks ministreid aga mitte kohti juurde tekitada, aga on ju ka siin nii,et “koerad auguvad aga karavan liigub ikka edasi”kes võttab siin riigis kuulda kedagi.Ja see mida siin Siim ja Andrus vahepeal tahtsid läbi viia ajas küll otse öökima,lihtsalt jube,milleks ollakse võimu nimel võimelised!
Samuti ei mõista, miks ajutine valitsus (aasta enne riigikogu valimisi)nii kardinaalseid ja kulukaid muudatusi valitsuses teeb. Ja oleme ausad, lapspeaminister ei tekita riigi kodanikus turvatunnet ega kindlust, isegi kui ta on skandaalidest puhas poiss. Aga eks elu näitab…
Äi tea, kes selle jutu kirjtas, vöibolla Paltsu Tönis, aga jutt jummalast öige.
No tõesti ei tea siin riigis enam , kas nutta või naerda . Tervise huvides pigem viimast . Kindel on see , et 2014 aastal läheb riigi raha miljonites tuulde .
Kas isand Palts on viimase 10 aasta jooksul millegiga veel hiilanud peale elektrituulikute kirumise? Ei mäleta…Lisaks on need köige kövemad reginaalpoliitikud alati linnamugavusse ja riigi palgale ärakaranud maakad nagu Palts isegi. Maailma parandamine algab tavaliselt iseendast.
Sogases vees on ikka parem kalu püüda. Seda on reformikad edukalt teinud. Kui kaua neil õnnestub veel teistel nahka üle kõrvade tõmmata? Kas tuleb ükskord siin piir ette ja nad saavad lõpuks kätte selle, mille nad on oma kurjusega ära teeninud.
Kõikidest kabinettidest võib ju kosta oravnõunike kurblik reekviem Eesti majandusele: “Siim, Siim, tõuse üles, sortsid on maal!” aga mida IRL nüüd Riigikogus teha saab?
Juba kostuvad sõnad: “Kesikud, tulge appi, sortsid on maal!” — on ju teie opositsioonipartner nüüd Keskerakond. Ega te ometi ei kavatse enne lähenevaid valimisi omakorda opositsiooni opositsiooni jääda?!
EDU KÕIGILE!
Järjekordselt üritab IRL naeruvääristada kõiki teisi. Üks briti poliitik ütles sellise käitumise peale teisele – “Grow up!”