No kuidas ma sain smaili panemata jätta? (4)

Mul on tunne, et meie keeleline maailm on jagunemas kaheks. Esimene jaotus kätkeb endas grammatiliselt korrektset keelt, mis ümbritseb meid peaaegu igal pool. Seda õpime koolis emakeeletunnis, kasutame töökeelena, loeme meediaväljaannetes jne. Teine maailm baseerub küll esimesel, kuid erineb kirjapildis slängi, emotikonide, mitmete ebakorrektsete lühendite kasutamise, kirjavahemärkide vähese tarvitamise ning üleüldse muude õigekirjareeglite vastu eksimiste poolest.

Alatihti räägitakse, kuidas teised keeled, eelkõige inglise keel, üritavad keelebarjäärist eesti keelde läbi murda. Küll on aga veelgi suuremat läbimurret tegemas keel, mida me kohtame selles “teises maailmas”. See ümbritseb meid kohe, kui avada Facebook, Twitter, foorumid või netikommentaariumid.

Umbes 10 aastat tagasi, kui oli veel MSN, seletasin entusiastlikult ühele oma klassivennale, mismoodi seal omavahel vesteldakse. Mäletan selgesti, kuidas harisin teda, et “kuule” asemel kirjutatakse “kle” ja “vist” asemel “vic” ning erinevaid tundeid saab väljendada üliägedate smailidega… Jah, siis võis see olla uudne, kuid praegu on sellest saanud igapäevase elu osa. Millest on tegelikult kahju, sest nüüd avastan tasapisi tagajärgi.

Miks saadakse kirjandite puhul nii vähe punkte õigekirja eest? Vastus on lihtne. Sotsiaalmeedias pole vorm oluline, vaid sisu. Võttes aluseks veebivestluse, siis on iga uus sõnum põhimõtteliselt uus lause, mis tavaliselt on ka lihtlause. Seetõttu pole mõttest arusaamiseks vaja suurt algustähte ega kirjavahemärke. Need mängivad rolli vaid emotsiooni tugevdamisel. Näiteks, et teine inimene ikka aru saaks, et talle soovitakse südamest õnne, peab seda kirjutama suurte tähtedega ja paljude hüüumärkidega ehk siis “PALJU ÕNNE!!!”. Üldjuhul suurendatakse ka n-ide ja e-de kvantiteeti ja kuidas ma sain smaili unustada – seega “PALJU ÕNNNNNEEEE!!! :)”.

Tänapäeva ühiskonna tunnus on kiire tempo. Võimalikult vähese ajaga tuleb omandada võimalikult palju materjali, sest aeg on raha. Suhtluskeel, mis seda võimaldab, sisaldabki endas neid smaile ning palju lühendeid ja võõrkeelseid väljendeid, mille tõlkimine on liialt aeganõudev ja tüütu.

Küll aga pärsib niisugune keelekasutus meie väljendusoskust eelpool mainitud esimeses maailmas. Nimelt ei suudeta oma tundeid nii veenvalt ja selgelt sõnadesse panna, kui seda tegid naised ja mehed oma kirjades, mis on kirjutatud näiteks sõjaajal. Märgid nagu ;) ja :O võivad edukalt toimida sotsiaalvõrgustikus esinevas dialoogis, aga mitte pikemas arutlevas kirjandis, mis peab olema üldsusele arusaadav.

Seetõttu ei tohi lasta teisel maailmal esimesega seguneda. Üks on justkui tööaeg, kus kehtivad teatud kriteeriumid, teine aga vaba aeg, millel puuduvad piirangud. Need mõlemad on igati toredad maailmad, kuid tuleb valvas olla, kuidas neis keeleliselt käituda.

Siit väike soovitus abiturientidele: kirjandini on jäänud 40 päeva, seega on viimane aeg ennast sotsiaalmeedias grammatika osas kontrollima hakata!

Laura Oolup

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 737 korda, sh täna 1)