Kiusamine on muutunud endisest julmemaks (6)

Kindlasti on kiusamist laste ja noorte seas alati esinenud, aga minu arvates on see muutunud julmemaks ja vägivaldsemaks.

Jah, kiusamist on olnud alati. Ilmselt suudab igaüks oma lapsepõlvest või teismeeast mõnd kiusamisega seonduvat seika meenutada. Ja ega siis kiusata ainult lasteaias või koolis. Seda tuleb ette ka töökollektiivides ja naabrite vahel, pere- või sugulaste ringis. Inimesed lihtsalt on mõnikord üksteise vastu õelad ja pahatahtlikud. Ja alati on neid, kes on nõrgemad ja kannatavad.

Varem suhteliselt peidus olnud teema, koolikiusamine, on üks neist probleemidest, millele õnneks aina rohkem tähelepanu pööratakse. Et kiusamisega üldse hakkama saada ja seda mingilgi määral ohjes hoida, ongi ainuke abinõu kiusamiskäitumisest ja kiusajast teadaandmine ehk avalikustamine. Peidusolek annab kiusamisele ainult hoogu juurde.

Osavad hingehaavu tekitama

Siiski näib mulle, et tänapäeval osatakse osavamalt hingehaavasid tekitada. Ka lapsed on kaunis leidlikud teiste helli kohti ära kasutama. See, keda kiusatakse, ei söanda seda aga tunnistada – ta on kas hirmul või on tal häbi tunnistada, et ta ei saa olukorraga hakkama.

Ja vähemalt koolikiusamise puhul peetakse õigeks tegeleda mitte niivõrd ohvriga – ehkki tedagi ei tohi jätta tähelepanuta, vajab ta ju aitamist ja kaasatundmist – kui just kiusajaga.

Igal lapsel on oma lugu. Ka sel lapsel, kes on teistega julm – kas on ka tema endaga julmalt käitutud või ei ole ta kodus kõik asjad sugugi korras.

Tundub siiski, et depressiooni ja psüühikaprobleeme tuleb – ka lastel ja noortel – ette rohkem, kui veel kümme-kakskümmend aastat tagasi. Või on asi selles, et probleeme osatakse paremini märgata ja diagnoosida?

Kõige raskem on lastel ilmselt teismeeas: üleminek lapsest täiskasvanuks on inimese elus niikuinii üks keerulisemaid etappe. Selles vanuses on laps ehk kõige haavatavam ja tundlikum raskustele reageerima. Kerge pole muidugi ka noorukiiga.

Kuigi lapsed on kohanemisvõimelised, ei mõju kindlasti hästi see, kui pere on laiali, üks või lausa mõlemad vanemad töötavad välismaal. Paraku kipuvad paljud pered niisuguse lahus elamise resultaadina lagunema ja laste reaktsioon toimuvale võib olla vägagi valuline.

Näeme käitumisprobleemide ilmnemist või teravnemist, haigestumiste sagenemist, õpitulemuste langust – kõike, mida võib kaasa tuua püsiv tugev stress. Kui pere peabki katsumustele vastu ja jääb püsima, on ühe vanema püsiv eemalolek ja selle läbi elukorralduse muutused oma tagajärgedega.

Päris “puhta lehena” ei sünni keegi

Öeldakse, et keegi ei tule siia ilma vägivaldsena, räägitakse “puhta lehena” sündimisest. Igasugused uurimised selle kohta, mis meie käitumist mõjutab, on aga kindlaks teinud, et päris paika see väide “puhtast lehest” siiski ei pea. Oma rolli mängivad närvisüsteemi ehituse ja talitluse eripärad, sealhulgas hormoonid ja keskkondlikud tingimused oma mõjudega sünnihetkest peale.

Võta või selline lihtne näide: alkoholi pruugivad kaks inimest võrdselt, aga sõltlaseks, alkohoolikuks kujuneb üks, teine aga mitte. Depressiooniga on sama lugu – mõni inimene on igasugu kroonilistele stressidele suhteliselt vastupidav, teine jääb aga pöördumatult haigeks. Lihtsalt sellepärast, et organismi sisekeemia ei võimalda tal uuesti jalule tõusta.

Laste puhul jällegi ei pruugi me teada, kus on tema vägivaldsuse juured.

Kuigi lapsed kasvavad ühes peres samade vanematega ja justkui sarnastes tingimustes, ei pruugi mingid tegurid laste jaoks ikkagi võrdsed olla. Tuleb ju ette, et õed ja vennad ei ole oma loomult sugugi sarnased. Ning süüdistada vanemaid, et nad on halvad kasvatajad, ka alati ei saa.

Kas on võimalik, et lapseeas vägivallatsenud lapsest-noorest saab tore terve südamlik täiskasvanu?

Kui käitumishäired algavad ja annavad tooni juba varakult – poistel näiteks loetakse selleks piiriks seitsmendat eluaastat –, siis on tõenäosus isiksushäire väljakujunemiseks täiskasvanueas pea pooltel neist lastest. Samas, halbu inimesi ja kurjategijaid kõigist kindlasti ei kujune.

Seetõttu ongi oluline enam tähelepanu pöörata ja aidata probleemide ületamisel kas või neidsamu eelpool mainitud kiusajaid-vägivallatsejaid, aga ka tugevdada peresid, aidata neil toime tulla (loe: kroonilisest stressist väljuda), kui vaadata laiemat plaani.

Kui palju mängib rolli keskkond, kus me elame, ning kas Saaremaal elavad psüühiliselt tervemad inimesed kui näiteks Tallinnas, ma vastata ei oska. Küll aga on mu vastuvõtul käinud lapsi, kes on siia kolinud Tallinnast, kus nende elu polnud sugugi korras, siin on see aga muutunud märgatavalt paremaks. Seega on mul põhjust uskuda, et Saaremaa on lapse kasvamiseks hea koht. Meie mured siin ei ole ehk nii suured kui suurtes linnades, kus kõik on anonüümsem ja kontrollimatum ning elu komplitseeritum.

Lia Hanso
Kuressaare haigla kliiniline psühholoog

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 040 korda, sh täna 1)