Mures Ukraina pärast

Aktuaalsemaid teemasid meedias on kriisis vaevleva Ukraina sündmused – Vene vägede sissetung riiki, kokkupõrked uue võimu pooldajate ja vastaste vahel ning Krimmis plaanitav referendum Ukrainast ametlikult lahkulöömiseks. Riigi saatuse pärast muretsevad Saaremaal elavad ukrainlased ja Ukrainaga seotud saarlased.

Dmitri Terehhov
Saaremaal elav ukrainlasest kunstnik:

Olen sündinud Ukrainas, mu ema ja tema vanemad on pärit Krimmi pealinnast Simferoopolist.
Lääne-Ukrainas on rüüstatud juba mitu sõjaväeladu. Rahval on käes automaatrelvad ja isegi mõned teisaldatavad õhutõrjeraketikompleksid. Ukraina tööstuslikus idaosas püüavad rahulolematud võimu haarata ja saavutada majanduslikku iseseisvust, nad ei soovi doteerida tööstuslikult vähem arenenud Lääne-Ukrainat.
Euroopa poliitikud, püüdes vältida konflikti teravnemist, tunnustavad praeguseid Kiievi võime, kuigi need vahetasid president Janukovõtši välja põhiseaduse vastaselt.

Minu sugulasi mööda linna jalutavad maskides ning lippude ja pesapallikurikatega ukrainlased igatahes hirmutavad.
Arvan, et Krimmi rahva rahumeelne referendum 16. märtsil teeb Venemaa, Ukraina ja Euroopa Liidu suhetele head.
Krimmi andis sealse rahva arvamusega arvestamata 19. veebruaril 1954 Ukrainale kommunist Nikita Hruštšov. See, mis oli vormistatud sõpruse väljendusena, sai hoopis tüli põhjuseks.

Krimm oli looduse poolest parim piirkond Nõukogude Liidus. Seal oli palju Vene ajaloo seisukohast hinnalisi kultuuriobjekte, mis ukraina kultuuri jaoks aga eriti vajalikuks ei osutunud.
Kahjuks pole enamik kultuuriobjekte praegu just parimas seisukorras, paljud neist on veel alles ainult tänu sealsete inimeste entusiasmile. Tšehhovi, Aleksandr Grini, Vološini muuseum, Aivazovski galerii ja paljud teised…
Krimmi elanikkond jääb NATO suhtes alati valvsaks, seepärast võimaldab Krimmi üleminek Vene jurisdiktsiooni alla Ukrainal NATO-sse ja Euroopa Liitu astuda palju valutumalt.

Krimmi kommunikatsioonist välja lülitada Kiiev ei saa, kuna kõigil Kiievi poliitikutel on Krimmis kinnisvara ja ärid. Tavaliste inimeste olukord Krimmis aga paraneb, näiteks muuseumitöötajate palk tõuseb kohe neli korda. Kõik see juhtub muidugi siis, kui ei toimu konflikti kunstlikku laiendamist.
Mihkel Undrest
kalandusettevõtja:

Mind seovad Ukrainaga ärisidemed kalanduse valdkonnas juba pea kakskümmend aastat. Need suhted on kasvanud sõpruseks perekondade vahel. Möödunud aastal veetsid mu äripartnerite lapsed Ukrainast suve Sõrves.
Mina kaitsen seda seisukohta, mida on väljendanud Ukraina praegune valitsus: presidendi tagandamine oli õige. Et see lõppes laskudega, on Venemaa provotseeritud.
Käisin kaks korda Kiievis ja viibisin veriste sündmuste ajal ka Maidanil. Olen vestelnud nende inimestega, kes seal viibisid ja olukorra üle südant valutasid.
Jälgin Ukrainas toimuvat mitu tundi päevas, vaadates Ukraina kohalikke, sõltumatuid uudiseid.

Toetan Ukraina püüdlusi astuda lähemale Euroopale, Putini diktaadi alt välja. Putini püüded on mõistetavad – on ju Venemaa koos Ukrainaga deržava – suurriik –, aga ilma Ukrainata lihtsalt Venemaa.
Kas Ukrainas läheb sõjaks? Venemaa on ettearvamatu. Loodan, et kaine mõistus võidab, kui Ameerika, NATO ja Euroopa Liit natuke jõulisemalt survet avaldavad. Niisama Euroopa hea tava järgi suhtlemine Venemaale ei mõju.
On ju näha, mis Krimmis toimub – sinna saab sisse sõita ainult passi esitamisel, enamik sõjaväeosi on Vene võimude poolt üle võetud. Kusjuures Vene võimud ütlevad ka täna, et nende vägesid seal sees ei ole. Aga autonumbrid, inimeste ütlused otsesaadetes – kõik ju kinnitavad seda, et kohal on Venemaa eliitväed nii Tšetšeeniast, Osseetiast kui ka mujalt.

Olen kindel, et ka need eraldusmärkideta sõduririietes sportlikud mehed on Vene sõjaväelased.
Minu äritegevus on Ukraina sündmuste tõttu kahtlemata kannatanud. Lootuses, et kõik laabub ja korda läheb, täidan oma sealsete äripartnerite tellimusi, olgugi et raha liikumine on väga nigel ja kuu aega pole kaup üldse liikunud. Nad lihtsalt pole julgenud kaupa võtta, kartes, et “süüakse” seal Vene võimude poolt enne ära, kui suudavad kauba eest maksta.
Andrei Kasjanenko
Kuressaares elav ukrainlasest ettevõtja:

Ennekõike – vähem emotsioone, kui kusagil käibki sõda, siis massiteabevahendites – Vene, Ukraina, Lääne omades. Ehk teisisõnu, kuuldused Kolmandast maailmasõjast on ilmselgelt liialdatud.
Kui rääkida rahvuslikust konfliktist, siis sellist olukorda nagu näiteks Eestis – eestlaste ja venelaste vahel – ei saa Ukrainas juba põhimõtteliselt olla, kuna venelane mõistab alati ukrainlast, nagu ka vastupidi, keel ei ole probleem.

Pealegi räägib pool riiki keelte segu, seega on rahvuslikud kired, kuigi Vene televisioon neid armastab, ilmselgelt liialdatud.
Kõik ei ole ühemõtteline ka Ukraina sümpaatia puhul Lääne vastu: jutt ei käi mitte armastusest demokraatia vastu, vaid tulusast majandusalasest koostööst. Riigi idaosas on eduseis Venemaal, lääneosas Euroopal. See ei tähenda aga, et Ukraina peab tükkideks lõhkuma.

Teine asi on eelmise võimu aetud sisepoliitika: äride jõuga ülevõtmine ja vargused riigieelarvest olid ebameeldivad kõigile Ukraina elanikele. Nimelt seda – rahva võitlust oma võimu vastu – näidatakse erinevates värvides: Venemaa räägib traditsiooniliselt ohust Lääne poolt, Lääs – Ida poolt, aga vaevalt tuleb see kasuks Ukrainale ja maailmale tervikuna.
Ühe riigi siseasjast, puhtmajanduslikust, sai ühel hetkel välispoliitiline asi, ja hakkaski pihta.

Mis puutub Krimmi ja ohvreid Kiievis – väga kurb, et kõik see juhtus. Aga kui küüniline ka poleks niimoodi öelda, olid ohvrid paratamatud: nendeta poleks alanud muutused.
Ka Krimmi olukorda ei saa võtta nii üheselt. Ilmne anastamispüüe Venemaa poolt väljub mõistlikkuse piirest. Ka ei tule Venemaa mainele kasuks Janukovõtšile pelgupaiga pakkumine ja “rohelised mehikesed”, keda Venemaa endiselt omaks ei tunnista, olgugi et kõik ülejäänud näevad neis Vene sõdureid de facto.

Teisalt – kes teab, mis juhtunuks Krimmis, kui neid “eraldusmärkideta sõjaväelasi” seal poleks – nende juuresolekul kardavad nii parem- kui ka vasakpoolsed kivegi loopida, seepärast ohvreid õnneks olnud ei ole. Mitte kummalgi poolel.

Aga igal juhul on turismihooaeg Krimmis vähemalt sel aastal nurjunud, mis on piirkonnale samuti hoop. Et Krimmis sünniks ime, on sinna vaja “sisse kallata” väga palju raha, seda aga Ida ega Lääs praeguses olukorras tegema ei hakka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 504 korda, sh täna 1)