Ajakaja: Habemega lugu – mis mulje me endast võõrastele jätame

Mööda Eestimaad ringi vuravad turistid ja nende teenindamisega endal elu sees hoidvad teenusepakkujad on lõputu teema, millest kirjutada.

Tavaliselt kirjutatakse sellest, kuidas me teenindame ja kas me ikka oskame ja tahame letitaguses rollis olla kenad ja viisakad ning hoida kõrgel eestlase kui kena inimese ja suurepärase suhtleja mainet. Ilus kuvand meist teiste peades paitab meie ego ja teeb meid õnnelikuks.

See, kuidas me külalistega käitume ja turiste teenindame, on oluline. Kui oled teiste vastu viisakas ja kena, arvatakse ka sinust kenasti. Lõpuks taandatakse see kuvand kogu meie maale ja rahvale ning levibki legend, et siin Läänemere ääres on väike kena ja viisakas rahvas ja põnev maakild, kus on tore uudistamas käia.

Teine teema klienditeeninduse juures on see, mida me pakume. Eriti sadistlik on kombinatsioon, kus maailma veetlevaima naeratuse ja parima teeninduse juures määritakse sulle kaela tõeline … (siia peaks tulema üks ilus vana s-tähega algav eestikeelne sõna).

Mõne mu Eestimaad uudistamas käinud tuttavaga on nii juhtunud. Irooniliselt asja analüüsides võib ju arvata ka sedasi, et ise oli loll, et rämpsu ostis, või et miks ta siis hoolikalt ei vaadanud, enne kui ostma hakkas.

Teisalt – kõigis neis juhtumites oli osaline ka müüja, kes, taibates, et tegemist võib olla ühe-korra-ostmise suhtega, pakkus ebakvaliteetset kaupa. Sest järgmise laevaga-lennukiga on see klient läinud ning on enam kui kindel, et tagasi ta enam kunagi ei satu. Teemat kokku võttes on see natuke üheöösuhte moodi olukord. Et näe, juhtus, kogemata, ja tagajärgede eest ei vastuta sisuliselt nagu keegi. Aga ka need üheöösuhte-stiilis ostud kujundavad meie mainet. Paraku.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 20 korda, sh täna 1)