Süslakaid ootab Orelipoiss

Läinud reedel oma 25. sünnipäeva kontserdiga tähistanud Kuressaare kammerkoori Eysysla liikmed ehk süslakad on sõpruskond, keda ühendab armastus laulmise vastu. Esinema minnakse, kuhu kutsutakse, sel kevadel astutakse üheskoos lavale Orelipoisiga.

Koorivanem Sirje Ellermaa sõnutsi astuvad nad Orelipoisiga koos üles 8. mail, Kuressaare linna sünnipäeval. “Selline huvitav mõte sündis eelmise hooaja algul ja on nüüd õnneks teostumas,” avaldas ta. Lugude seaded on juba valmis ja vajavad vaid selgeks õppimist.

See on aga vaid üks asjust, millega Eysysla laululustiline pere ametis. Järgmine ülesastumine on 3. mail, kui toimub järjekordne laulupeo laulude ettelaulmine. Ellermaa tõdes, et eelmine kord neil väga hästi ei läinud, kuid eks juubelikontserdiks valmistumine nõudis oma osa. “Nüüd tuleb tõsiselt pingutada, sest laulupeole saamine on meie jaoks oluline, see on nagu üheks olemise puudutus.”

Koorivanem tõdes, et väga tihti neil esinemisi ei ole. Koor ei jõua lihtsalt nii tihti repertuaari uuendada, et kohalikule publikule kogu aeg midagi uut pakkuda. “Oleme esinemisnälga püüdnud rahuldada sellega, et pakume end mõnele üritusele n-ö sutsakaks,” tähendas ta. Päevakeskuses on näiteks alati väga tänuväärsed kuulajad, kellele Eysyslal on rõõm esineda. Esinemistunde saamine on eriti uute laulude puhul koorivanema sõnul väga oluline. “Eriti peab jälgima meesterida, sest neid ei ole meil palju, iga hääl on kulla väärtusega,” kinnitas ta.

Kui koori koosseisust rääkida, siis basside-tenorite olemasolu ongi koori jätkusuutlikkuse võti, nii repertuaari valikul kui üldse koori püsima jäämisel. “Nendesse häälerühmadesse võtame hea meelega kohe uusi liikmeid!”
Ka koori dirigent Veikko Lehto nentis, et ta valetaks, kui ütleks, et meeslauljaid on piisavalt. “See tenorite ja basside põud on kõikjal üle Eesti,” möönis ta. Tore oleks tema sõnul seegi, kui igal aastal liituks ka nooremaid lauljaid. “See hoiaks meeled erguna ja kõla nooruslikuma.”

Juba 15 aastat kooris laulnud Anu Hiiuväin ütles, et koori tullakse enamasti mõne laulja kutsel või soovitusel. “Koor on pere, siit ei lahkuta kergekäeliselt ja ammugi mitte mõnda teise koori,” leidis ta. Kui oled juba kord end koori laulma lubanud, tekib vastutus käia proovides ja kontsertidel. “Koorilaul ei ole ainult lõbu, see nõuab pühendumist ja tööd. Ometi lauldakse kooris pikki aastaid ja terve elu.”

Lehto leiab, et koori vaimsus kujuneb lauljate isikupärast. Tema dirigendina on püüdnud jääda muusikalise arendustöö juurde. Kõik ülejäänu on juhatuse korraldada. “Need õrnad ja töökad käed kujundavadki meie koori. Vaatavad, et asjad laabuksid ja inimesed oleksid õnnelikud,” sõnas ta.

Sirje Ellermaa kiitis aga lisaks teistele tublidele just Veikkot. “Veikko on nagu perepea, aga naised tema ümber on ka väga olulised toimetajad,” kinnitas ta. Koorivanem tõdes, et ühised kontsertsõidud on koori liitvad. “Koorirahvas on ju lõbus, nalja-naeru on alati palju. Ja me tunneme end tõepoolest ühise perena.”

Anu Hiiuväin ütles, et koori vaim on nooruslik, pühendunud, kelmikas, vastutustundlik, isepäine, küps, tasakaalukas ja harmooniline. Koori hingestavad kõige enam need, kes peale laulmise annavad oma panuse ka koorielu korraldamisse. “Selle taga on palju nähtamatut askeldamist, et koor koos püsiks ja tervikuna toimiks. Südamega on alati asja juures Rita, Sirje, Annika, Anton, Liilia, Aare – kõik kauaaegsed lauljad, 15 ja rohkem aastat.”

Ka Anu on oma hingest suure tüki andnud Eysysla hinge hoidmiseks ja kasvamiseks. “See on see, mida süda teha igatseb, ning on puhas rõõm ennast koori kaudu loominguliselt teostada nii lauldes kui ka koori tegemisi sõnadesse seades.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 135 korda, sh täna 1)