Sinise taeva all

Muldmadalast, rohujuurte juurest
saime maarahvana oma kasvuhoo.
Maa oli väike ja meri suurem,
igaüks kirjutas higi ja vaevaga eluloo,
kadakarandadest, metsalatvadest üle,
õlg õla kõrval, mehed ning naised, lapsed süles,
sinise taeva alla, musta mulla põue,
kihelkondade valgete põllede ette,
maakonnast talude õue.

Me pole mette
kadunud aegade hämarusse,
jäänud suurte saabaste talla alla,
vaid jätkame ise põlvest põlve ette,
kuniks kord vabisev päike loojub sumusse.
Ja viimane sõnatult sulgeb ukse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)