Repliik: Saaremaa ukrainlased muretsevad sünnimaa saatuse pärast (3)

Maidani väljakul toimuv on meie, siinsete ukrainlaste jaoks kohutav – normaalses riigis ei peaks ju sõda olema. Mis me teha saame? Ainult televiisorit vaadata ja oodata, mis edasi saab. Raske on oodata-vaadata, sest Ukrainas on ju vanemad, sugulased.

Loodan väga, et võimud suudavad terroriste vaos hoida. Ütlen “terroristid”, sest normaalne inimene ei haara ju relva ega hakka teisi inimesi tapma. Ka miilitsad on ju samasugused inimesed, kes elavad sellel maal.

Olen pärit Kesk-Ukrainast Poltava oblastist. Mu ema on seal ja vend, kes elab teises linnas. Ema on Kiievist tulevate uudiste tõttu väga mures. Inimesed mõistavad, et see, mis võib juhtuda, on õudne. Kui algab anarhia, levib see ka teistesse linnadesse: hakatakse poode röövima, lõhkuma.

Praegu paistab, et ei ole jõudu, mis selle peataks, võimud ju seda ei suuda. Oodatakse, sest kardetakse, et Euroopa ütleb: te käitute valesti! Nii ongi sellega juba hiljaks jäänud. Abinõud oleks pidanud tarvitusele võtma varem. Kas tõesti korduvad sellised jubedad sündmused nagu Süürias? Aga paistab, et nii võib juhtuda.

Mu ema rääkis, et Donetski oblast tahab Ukrainast lahku lüüa, et seal antakse välja Donetski Vabariigi passe. Donetsk doteerib ju kogu Lääne-Ukrainat. Inimesed ei mõista, ütlevad: “Miks me peaksime neid seal üleval pidama? Meie enam ei taha, saame ise hakkama!” Ka Krimm hakkab sama juttu rääkima. Kui kogu riik väikesteks vabariikideks laguneb, nagu Jugoslaavia, kas see on siis hea?

Euroopa peaks toetama praegust võimu – selleks, et riigis kord säilitada. Praegu on aga just vastupidi – Euroopa toetab hoopis opositsiooni. Nii seda korda aga ei tulegi. Palun väga, varsti on Ukrainas valimised ja siis võib Janukovitši teelt eest koristada – keegi ju tema poolt hääletama ei hakka. Tegutsema peab demokraatlikult, mitte sõja abil.

Viktoria Peljuh
1984. aastast Saaremaal elav ukrainlanna

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 282 korda, sh täna 1)