Kas eestlust on üldse võimalik päästa? (13)

Lugesin noore kirjamehe Henri Rumbi 11. veebruaril avaldatud arvamuslugu massikultuuri uppuvast eestlusest ja olen temaga täiesti nõus. Samas ei oska ka mina nõu anda, kuidas me saaksime end sellest massikultuuri igapäevasest viljelemisest säästa. Olen veel selleaegne mees, kes pidi rinda pistma pideva venestamisega. Siis olime hädas idast pealetungiva võõrkeelega, ent miski sundis meid sellele kõigele vastu seisma.

Hälloviin meeldib rohkem

Kogu paberimajanduse asjaajamine nihkus tasapisi venekeelseks, meid sunniti juba ka tööl aruandeid vene keeles kirjutama, ehkki nende aruannete töötlejad oli samuti eestlased. Rääkimata sellest, et iga isikudokument pidi olema esmalt venekeelne ja nimes pidi kindlasti seisma vene kombe kohaselt kirjutatud isanimi.

Igal kirjaümbrikul, ehkki need kirjad liikusid peamiselt Eesti piires, olid read “kuda” ja “komu” (vn k “kuhu” ja “kellele” – toim), naljamehed nimetasid rida, kus pidi seisma saatja aadress, sõnaga “zatšem” (vn k “milleks” – toim).

Nüüd seisame silmitsi läänest tulevaga, kuid seda aega oleksime me just nagu oodanud ja teeme kõik selleks, et meie keel ja sellega koos kultuur pikapeale maa sisse tambitaks. Samas püüame igapidi seista selle eest, et muukeelsete lapsed saaksid koolihariduse eesti keeles.

Mulle meenub selle “kõrvitsapüha” pealetungi algus – olgu see komme tulnud siis keltidelt või ameeriklastelt. Üks mu pisike tuttav küsis toona minult, et kuidas mulle hälloviin meeldib. Kõlas selliselt, justkui oleks Livikol uus toode valminud. Küsisin vastu, kuidas lapsele näiteks mardi- või siis toomapäev meeldib, tema arvas, et talle meeldib ikka rohkem hälloviin.

Meie noortel ei ole enam sõpru, sõbratare või sõbrannasid. On göörlfrend ja boifrend. Nad ei lähe õhtuti tantsima, vaid käivad teistega koos vibe`idel ja räppimas.

Kui me vene ajal püüdsime oma lastele õpetada, et hüvastijätmise korral tuleb laialt levinud venekeelse pakaa asemel öelda ikka head aega, siis nüüd kuuleme nii külaliste minnes kui ka tulles ainult tšau-tšau. Kõlab justnagu idamaadest pärit koeratõug. Ja kui sõprade lahkudes kuuled, kuidas väikesel lapsel kästakse hüvastijätuks tädile ja onule ka tšau öelda, ning laps selle peale nõutult kätt lehvitades ja püüdlikult suud seades “sau-sau-sau” hüüab, tekib ikka jube tühi tunne küll.

Kui tuttavaga telefonikõnet lõpetades kuuled teiselt poolt davai-okei-tšau, läheb mõte seetõttu kusagile mujale hulkuma ja unustadki, millest telefonis juttu oli.

Me ostame endale aipoode või aifõune, me laigime, snorgeldame, skaibime ja teeme kopipeisti.

Kas meid ootab vadjalaste saatus?

Hiljuti lugesin lugu, kuidas isa viis poja driftima ja kuidas see pojale olevat meeldinud! Seda sõna, mida öeldi selle kohta, kui vene õpilased end ise nutitelefoniga koos president Ilvesega pildistasid, ei hakka ma isegi kordama.
Vähe sellest, me ei oska isegi oma esimesele kosmosesatelliidile mingit mõnusat omakeelset nime anda. Loen lehest, et varsti saame kuulda ESTCube’i uutest saavutustest.

Miks me niipalju ahvime kõike seda, mis läänest pakutakse? Samal ajal teeb keeleinspektsioon rohkem kui sajale ida poolt tulnud tohtrile trahvi, sest nemad ei oska vajalikul tasemel eesti keelt. Miks me rikume ise ära oma kauni keele?

Kas meid võib tabada ükskord sama saatus kui vadjalasi – eesti-vadja-vene sõnastiku ilmumise päeval oli vadja keele oskajaid järel kuuekümne ümber?

Meist ei saanud jagu vägisi peale surutud vene keel. Venestajate eesmärk oli teatavasti kasvatada erinevate rahvuste asemel üles nõukogude rahvas, kelle kultuur ja keel pididki olema vene kultuur ja keel.

Kas meie keeleteadlased ei leia mahti uute tehnoloogiate ja tegevuste jaoks korralikke eestikeelseid väljendeid leiutada? Kas me tõesti ei mäleta enam Lennart Meri kõnesid meie riigi tähtpäevadel, kus minu meelest kõlas kõige kaunim eesti keel?

Kui raugeb keel, siis kaob ka kultuur. Oleme tänulikud neile, kes tänapäeval korraldavad veel üleriigilisi ja kohalikke laulu- ja tantsupidusid.

Nii kaua kui laulukaare all kõlab eestikeelne rahvalaul ja seal ei korraldata ainult eurostaaride galasid ning Kalevi staadionil tantsitakse kaerajaani, mitte “Gangnam Style’i”, püsivad meie kultuur ja keel elus. Vaatamata sellele, et osa meist püüab seda kõike piinliku järjekindlusega maa pealt pühkida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 538 korda, sh täna 1)