Ärge nähke vaeva!

Tänapäeval on igahommikustes liiklusteadetes üks peateema roolist tabatud joomaste inimeste arvukus. Teadupärast näevad liikluspolitseinikud nende tabamiseks ja liiklusohutuse tagamiseks rohkesti vaeva.

Ega saarlasedki saa üldrahvalikust jamast kõrvale jääda. On ju Saaremaalgi omad Jobu-Juhanid, nagu neid on kõikjal üle Eesti. Peame ju kõik ühtse Eesti hüvanguks jõukohaselt panustama.

Läinud sajandi 70.–80. aastail olid Järvakandi ühiskondlikud autoinspektorid üpris valvsad-tarmukad tegutsejad, mistõttu neid üksjagu peljati. Samas pole kahtlust, et nende valvsa ja tarmuka tegutsemise tulemusena jäi nii mõnigi õnnetus toimumata. Sestap oleks mitmedki uljaspead, keda takistati avariisse sattumast, pidanud sisimas tänulikud olema. Ent tõsi on see, et tavaliselt sellistel puhkudel tänulikud ei olda. Vastupidi, tagaselja neid korrakaitsjaid hoopis kirutakse.

Kes te niisugused üldse olete?

Oli varatalvine karge õhtu. Äsja oli lund sadanud, kogu olemine oli mõnusasti lahe. Ühiskondlikud inspektorid olid alevis ringkäigul, ühtlasi talvist õhtut nautimas. Kohalike inimestena oli neil hästi teada, kus ja mil viisil võidakse korda rikkuda ning kes on võimalikud rikkujad.

Meestel oli niisama uidata mõneti igav. Ent samas saadi sõnum: Pärnu poolt tulles on noolsirgel teel alevi alguses käntsakil kraavis musta värvi Volga. Teave missugune! Lausa sensatsioon kohe! Sestap jõuti üsna kohe sündmuskohale. Ning otsekohe oli selge, et sedapuhku on tegemist kõrgema tähtsusjärgu seltsimehega, kuna auto numbrimärki vaadates polnud selles vähimatki kahtlust. Number 00 – …ЭCT andis selgelt tunnistust, et roolis on kõrgemat sorti punafüürer.

Küljetsi kraavis limusiinil tehnilisi vigastusi ei olnud. Isegi kriimustusi ei hakanud silma. Mitmekesi ja ühisel jõul lükati tolleaegne moodsaim maanteekulgur üsna kerge vaevaga teele tagasi. Ent seejärel algasid mõnesugused tõsisemat laadi arusaamatused. Seda sohvri ja inspektorite vahel ning jutuajamine polnud kuigivõrd sõbralik.

Asjalugu oli selles, et sinna-tänna tuigerdav sohver oli jämejoonud, kohe ikka täitsa täis. Sestap oli ilmselge, miks auto oli juhitavuse kaotanud ja kraavi sattunud. Ning selle kohta tahtsid inspektorid koostada asjakohase dokumendi, protokolli või nii. See tekitas aga tõsiseid erimeelsusi.

Joomane sohver polnud raasugi huvitatud mingi dokumendi vormistamisest, mistõttu ta ei mõelnudki inspektorite korraldustele alluda, olles üpriski turris, ühtlasi üleolev: “Kes te niisugused üldse olete!?”

Muide, ta oli täpselt samasuguse maneerliku käitumisega, nagu see on omane mitmele-setmele tänase Eesti positsioonikale ametikandjale. Just nii on Jobu-Juhanitel kombeks. Inspektorid tahtsid siiski, et sohver alluks korraldustele.

Seekord lõppes uppisõit suhteliselt õnnelikult. Järgmine avarii võis aga tähendada siit ilmast lahkumist, vahepeatusega morgis. Ennetamaks võimalikku õnnetust, olidki inspektorid häälekalt järeleandmatud.

Elevandil on targem minna lasta

Peale kõige muu oli kaalul meeste maine. Mis asja, viiekesi ei suudeta ühe korrarikkujaga toime tulla? See ju lausa häbiasi! Sestap ei mingit vastupuiklemist, jõud vääras jõu – nagu see alati on olnud.

Tekkis rüselus, takistamaks sohvril rooli taga istet võtta.

“Seltsimehed, ärge nähke vaeva… ärge nähke vaeva…”

Kui sohvri lällutusi kuulda ei võetud ning püüti teda autosse ronimisel mitmekesi takistada, tegi ta ühtäkki äkilise krabava liigutuse põuetasku suunas. Seesugust ähvardavat liigutust võib näha märulifilmides, kui seda teevad kurikaelad või neid jälitavad politseinikud, misjärel läheb üsna kohe andmiseks. Antakse kohe nii ägedasti, et elav tuli üksteise pihta lendab. Antakse kohe nii raevukalt, et relva laadida pole aega. Tuld, ikka tuld!

Inspektorid muidugi pelgasid relvaga ähvardamist ja võimalikku tulistamist ning igasuguseid sekeldusi, mis sellega kaasneksid.

Igatahes pani sohver autole käigu sisse ja läbi Järvakandi Tallinna poole läinud ta oligi.

Siinkohal on paslik tsiteerida Abraham Lincolni sõnu: “Kui oled elevandil tagajalast kinni saanud ja ta üritab plehku pista, on targem tal minna lasta.”

Hiljem oli inspektoritel mitmel korral omavaheliseks arutlusteemaks küsimus, kas seltsimehel oli ikka tõega relv taskus. Ja juhul kui oli, võinuks pärast mõningast rüselemist talt selle ära võtta, käest minema lüüa. Seda paraku ei juhtunud. Kas taas kord oli leidnud kinnitust tõdemus: hirm on see, mis mehe araks teeb.

See kõik toimus tol ammusel ajal, mil autosid oli küll palju, kuid praeguse ajaga võrreldes siiski palju vähem. Sellest tulenevalt oli ka joomasena roolist tabatud sohvreid vähem.

Eimar Kipper
mandril elav sõrulane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 438 korda, sh täna 1)