“Laenatud” kaubakäru

Kolmapäeva pärastlõunal jalutab tumedas jopes, heledates pükstes ja suusamütsi kandev mees hambapolikliinikust mööda tavalise poekäruga. Ilmselt on kärumehe teekond olnud parajalt pikk, sest lähedal ei ole ühtegi kauplust.

Käru ei ole tühi. Kas üsna turskel mehel on seda vaja keskmise suurusega musta kilekoti transportimiseks? Kahtlane.

Kärumees lükkab ärandatud neljarattalise hambapolikliiniku kõrval asuva maja tagahoovis asuva kuuri juurde. Peagi järgneb kärutajale pruuni jopega mees, kes on nähtavalt purjus. Kui käru kuuri taha ära peidetud, tulevad mehed taas nähtavale. Kahekesi jalutavad nad kesklinna poole. “Lähevad uue järele,” kommenteerib pealtnägija. Samas meenub kadunud Sulev Nõmmiku räägitud lugu mehest, kes iga päev jalutas tehase väravast valvuri valvsa silma all välja tühja käruga. Ühel heal päeval küsinud valvur: “Kuhu sa tühja käruga lähed?” “Ma varastan neid,” kõlanud vastus.

“Kindlasti lähevad Rae poodi,” arvab pealtnägija. Kas on see detektiiviveri, mis sunnib kärumehele järgnema. Kaubamaja ees kohtub mees sõpradega. Paariminutilisele arutelule järgneb ettearvatud lahendus. Kärumees astub poeuksest otsustaval sammul sisse ja otse viinariiuli ette. Pudel valget kätte ja kassa juurde. Alkoholi eest makstud, vaja semude manu sebida. Enne väljumist ootab kärumeest aga ootamatu kohtumine kahe võõra mehega.
“Kuhu sa käru viisid?” küsib pealtnägija. “Mis käru? Ma ei tea,” läheb kärumees ärevile.

“Kui ei tea, siis küsi sõbralt. Ta ootab väljas,” saab ärandaja soovituse.

Nelja mehe “koosolek” jätkub kaubamaja ees. Ilmselt räägitakse seal ka ärandatud kaubakärust.

Mihkel Transo

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 465 korda, sh täna 1)