Viimasel nädalal on ajalehed kirjutanud, et riigikogu komisjonide tööd tahetakse salastada. Reformierakond ei ole kunagi olnud seda meelt, et riigikogus peaks midagi täiendavalt salastama.
Küll aga tuleb tagada, et riigikogu komisjonide istungitel saaksid arutelud toimuda nii, et kõik osapooled võiksid rääkida, muretsemata selle pärast, et mõni jupp nende mõtetest ei hakkaks kontekstist välja rebituna meedia kaudu avalikkuse ees oma elu elama.
Kui komisjoni kõik istungid oleksid avalikud ja veebis üle kantavad, võib nii juhtuda. Tegelikke arutelusid hakatakse siis pidama mujal, kohvikutes või kabinettides, kus räägitu jääb omavahele. Seaduste loomisel see kindlasti kasuks ei tule.
Nagu näiteks pool aastat tagasi, kui ühe juhtumi puhul – kus prokuratuur riigikogu komisjonide materjale välja nõudis – selgus, et valdkond on praegu reguleerimata. Seega: reeglid tuleb paika panna, täiendavat salastamist pole aga kindlasti vaja. Järgida tuleb võimude lahususe printsiipi, mis seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu omavahel lahus hoiab, ei lase neil seguneda ega ühelgi kolmest ülejäänud kahe üle domineerida.
Kuidas siis riigikogu komisjonide tööd korraldada? Salvestiste tegemine võiks endiselt jääda komisjoni enda otsustada, samuti tehakse istungist protokoll, mis pärast selle kinnitamist avalikustatakse.
Riigi elu mõjutavad otsused teeb nagunii täiskogu ja need stenogrammid on avalikud kõigile. Komisjonides valmistatakse need ette, kaasatud on ametnikud ja eksperdid, et arvesse saaksid võetud kõik tagamaad ja mõjud, mida seadusemuudatus kaasa toob.
Mõjusid ja stsenaariume, mis juhtuma hakkab, kui seadus jõustub, on tihti mitu. Keegi võidab, keegi ehk kaotab. Kui nüüd asjahuvilised kõik materjalid kätte saavad enne, kui aruteludes mingigi selgus saabunud, leidub küllap puudutatud osapooli, kes näevad selle info baasilt võimalust oma kampaania üles ehitada ja mõnele vajalikule otsusele pidur peale tõmmata.
Haridusminister Jaak Aaviksoo kirjutas kolm aastat tagasi palju poleemikat tekitanud artikli, milles märkis: “Oleme tasapisi aktsepteerimas arusaama, et inimestel on informatsioonilise enesemääramise õigus. See õigus võiks ja peaks laienema kõigile eneseteadvuslikele subjektidele, mis võivad koosneda paljudest isikutest – perekond, kogukond, küla, klubi, aga kindlasti ka rahvusriik.”
Selline subjekt on kindlasti ka parlament, kus on esindatud erinevad maailmavaated ja igaühel on oma tõde. Nende maailmavaateliste tõdede esitamine komisjonide istungitel toimubki. Mitte loosungitena, selleks tribüüniks jääb täiskogu saal, vaid sisuliste argumentidena.
Ligi kümmekond aastat kokkupuudet parlamenditööga lubavad mul kinnitada, et riigikogu liikmete kogum igas komisjonis on piisavalt arukas, et kõige kaalukamaid fakte ja argumente kuulda võtta ning otsustamisel nendega arvestada. Poliitiline konkurents, mida esindavad erinevad erakonnad, kellest kõigil on komisjonides oma esindajad, tagab arutelude ja otsustamiste üle piisava kontrolli.
Riigikogu on valitud rahva poolt, tema liikmed tulevad rahva seast ja rahva ees on tal ka aruandekohustus. Riigikogu töö parim avalikustamise viis ei ole mitte kusagil kabinetis “keerlevad lindikettad”, vaid valijate järjepidev huvi parlamendi töö vastu, mis ei pea piirduma vaid kord nelja aasta jooksul valimiskasti juures käimisega.
Jaanus Tamkivi
riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
Loading ...
Lisa kommentaar