Ajakaja: Meediast ja flirdist klikkidega (4)

Arvake ära, mis oli eelmisel nädalal Delfi keskkonna kõige suurema klikkide arvuga uudis? Uudis sellest, et ufod on tõestust leidnud. Tuleb tunnistada, et tõeliselt huvitav tulemus, mis kinnitab tõsiasja, et eesti tänasele meediatarbijale pole mõtet pakkuda süvaanalüüsi, arutlusi, avalikku diskussiooni ega tõsiseid uudiseid-artikleid.

Kõige paremini maitseb hoopis sensatsioon, väikene hullus, müsteerium, ja mis seal salata, ka meelelahutus. Mida karvasem ja absurdsem sõnum, seda suurem lugejate-vaatajate huvi.

Tänases kommertsialiseerunud maailmas on ilmselge, et kui tarbija eelistused on teada, siis just sellist kaupa tarbijale ka pakutakse.

Meie endi tänaste meediatarbimisharjumuste tõttu oleme ilma jäänud sellest, mille üle me Eesti elu kontekstis kõige rohkem kurdame – avalikust arutelust ja analüüsist, süvenemisest, uurivast ajakirjandusest jne. Muidugi võiks ju ühe uuriva ajakirjaniku panna tegelema küsimusega, kas need ufod siis ikkagi on, ja kui nad on, siis kus ja millised nad on. Aga tuleb sellest siis lugu? Ja kas seda lugu saab siis liigitada ajakirjanduse valdkonda? Äkki on tegu hoopis ulme või fantaasiaga?

Oleme tõesti jõudnud sinnamaale, et klikk päästab meediakanali elu, sest klikid toovad huvilisi. Ning kui on vaatajad ja lugejad, siis tuleb reklaamiraha. Ja kui tuleb reklaamiraha, siis on elu. Selline on tänapäevase vaba ja kapitalistliku ühiskonna meedia reaalsus ja argipäev.

Nüüd on küsimus selles, kuhu me lati seame. Mis on see lolluse lävi, millest allapoole tõesti ei tohiks enam laskuda? Nn tänapäevases internetimaailmas, selles teises reaalsuses, räägitakse idiootide revolutsioonist. Kas see tabab ka meid? Klikkide abil ellu jääda püüdev meedia ei taha selles olukorras süüdi olla ja ega meediatarbijagi taha end süüdi tunnistada.

Endiselt on aga vastuseta küsimus, kes vastutab intelligentsete meediatarbijate põlvkonna säilimise eest.

Eelmise nädala uudistes olid klikkide poolest teisel kohal muidugi Ukraina sündmused, kuid kommentaarid sealjuures olid jällegi ahastamapanevalt nürimeelsed. Nii et ühest küljest – tähelepanufaktor näitas inimeste mingitki tundlikkust ja mõtlemisvõimet, aga kui siis sõna sekka hakati ütlema (ehk siis sõnavabaduse kasutamise faktor), läks asi jälle käest ära.

Kes siis ikkagi õpetab tänapäeva eestlase meediaühiskonnas elama?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)