VAIKSELT: Kalju Pahapilli arvates on elu maal igavaks läinud. Foto: Irina Mägi
Eestlased teavad üldiselt Võhmat Mulgimaal, saarlastele seostub see nimi aga külaga, mis jääb Panga või Saaremaa Sadama teele. Et Orissaare valla metsade vahel on veel üks Võhma, on n-ö suurele ringile enamasti teadmata.
Kui keegi enam kui pool sajandit tagasi varakevadel Mustjala valla Võhma külas mõnda tallu sisse astus ja küsis: “Kus teie meespere on?”, sai ta tavaliselt vastuseks: “Mehed on metsas ahjude juures ja ajavad tõrva.”
Orissaare valla Võhma küla koorejaamas töötas veel 1960. aastatel Silkeborgi tehases 1854. aastal valmistatud tiivikpastörisaator, mis nüüdseks on jõudnud Imavere piimandusmuuseumi.
Ka täna on mõlemad külad veel kaardil, kuid möödunud aegade sära on tuhmunud. Nagu mujal Eestis, on ka need kaks paika inimestest tühjaks jäämas ja perifeeriaks muutumas.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.
Loading ...
“Silkeborgi tehases 1854. aastal valmistatud tiivikpastörisaator” kõlab natuke uskumatuna. Louis Pasteur kirjeldas pasöriseerimisprotsessi alles aastal 1862 ja piimatoodete tööstusliku pastöriseerimise algusaastaks loetakse aastat 1886.
Arvi Truu oma kirjutises “Koorejaamad – Saaremaa külameiereid” vist eksib terminiga, sest piimandusmuuseumist võib leida “Silkeborgi tehases 1854. aastal valmistatud tiivikseparaatori“
Eesti keeles koorelahutaja.