Sõnnikuhargiga vaenlasele vastu (3)

Kui on piisavalt huvi ja küllalt viitsimist igapäevast elu-olu Eestimaal tähelepanelikult jälgida, võib kõige muu kõrval täheldada, kuis igal pool ja igal tasandil käib üks üleüldine vastastikune andmine, aina üksteisele ärapanemine. Enamgi – lausa materdamine, millest üldsust meedia vahendusel ilmtingimata teavitatakse.

Nõnda saamegi otsekui muu seas teada, kuis üks õ i g e saarlane on kirvega raiunud läbi teise õ i g e saarlase elektrikaabli. Ei noh, peab inimene ikka sõgedust-tigedust otsast otsani tuubil täis olema, et ta oma elunatukesega riskides sooritab niivõrd eluohtliku, lausa õõvastava teo. Või tahtiski ta surma minna? Äkki on tegemist enesetaputerroristiga? Nendest ja nende tegudest antakse meedia vahendusel alatihti teada.

Nurjatuste loetelu saaks pikk

Samas on võimalik oma elu otseselt ohuolukorda seadmata suuri nurjatusi teha. Sest mida muud arvata juhtumist, kui väidetavalt normaalse aruga inimene haarab sae, et ruttu-kähku ja mürinal saagida maha, õigemini öeldes laastata okaspuunoorendik, millega tal üldsegi ei tohiks asja olla.

Alati ei tarvitse pahategu olla suur, ent võib ikkagi kõrgendatud tähelepanu äratada. Täpsemalt öeldes hukkamõistu väärida. Nagu näiteks juhtum, kui linna ühel käidavamal tänaval, õigemini tänavanurgal kasvanud üksik kuusk armutult pooleks saetakse. Samalaadsete nurjatuste loetelu saaks üpris pikk. Ent milleks arvet pidada? Iga laadi nurjatusi on tehtud enne ja tehakse ka tulevastel aegadel. Kindel, mis kindel!

Järgnevalt olgu selguse huvides toodud asjakohane kõrvalepõige. Tundsin küllaltki hästi kirjamees Juhan Smuuli. Temaga oli mitmeid kokkusaamisi ja pikki kõnelusi. Kui jutuajamine kõige muu kõrval puudutas tolleaegsete võimurite sigadusi, oli sõnameistril kombeks humoorikalt nentida: “Äi pättidega pole miskit peale hakata.” Smuuliga tuleb igati päri olla – ega ole küll.

Sestap võiks Saarte Hääles edaspidi olla rubriik, näiteks pealkirjaga “Saarlaste hullveidrad tembud”. Sest milleks leppida üksnes mujal maailmas toimunud juhtumustega, kui saarlased ise saavad nondega suurepäraselt hakkama. Pealegi võib igaüks teopaika ise vaatama minna. Milline eelis! Üsna mitmel korral on üksjagu kõmu ja poleemikat tekitanud kohalike meeste helikopter. Kord olevat see lennanud liiga madalalt, kord seal, kus see üldse poleks tohtinud lennata. Ning lähebki meedia vahendusel turmtule andmiseks.

Sellega seoses tulevad meelde möödunud sajandi viiekümnendad aastad. Toona oli suviti tavaline asi, et selge ilma korral tegid punakotkad Saaremaa kohal sõjalisi õppusi. Õppuse olemus seisnes selles, et üks lennuk vedas trossi külge kinnitatud sihtmärgina slepis suurt sigarikujulist valget presenditaolisest tugevast materjalist silindrit.

Teine lennuk, mis silindriga lennuki järel lendas, õigemini öeldes jälitas, andis silindri kui sihtmärgi pihta kõige parajamal hetkel kuulipildujast lühikeste valangute kaupa tuld. Oli juhtumeid, mil tuli oli niivõrd tabav, et pool poolekslastud silindrit liugles alla. Juhtus isegi seda, et valang tabas trossi, tross katkes ning silinder liugles tervenisti alla. Ning padrunikesti – huisid – sadas igal juhul maale, ohustades iga elusolendit.

Kuid juhtus ka traagilisi õnnetusi. Näiteks 1952. aasta varakevadel kukkus hävitaja Kirikuküla lähedale, majadest mitte kaugel kaasikusse. Lendur hukkus. Sel päeval tulime pärast tunde parajasti koolist, kui raske Stalinets sõitis roomikute loginal läbi Kärla aleviku üle silla, seejärel suunaga Karujärve poole. Suurt mõtlemata hakkasime kambakesi traktori järel vantsima. Lennuki mootor oli matsatanud tüveka kase kõrvale ja oli maapinnaga tasa.

Seisime poolringis ümber sündmuspaiga, rahuldades vaatamisega oma uudishimu. Me ei osanud natukestki aimata, kui suures ohus olime. Ent seda saime üsna kohe teada. Kui traktor kogu mootori võimsusega maa seest lennuki mootorit tiris, katkes ühel otsustaval hetkel tross nagu tamsalõng. Nagu niuhti! Katkenud trossi otsad vuhisesid meie eest riivamisi mööda. Ning oli imede ime, et keegi pihta ei saanud.

Pärast sõda juhtus kõike

Mis Saaremaal pärast sõda kõik juhtus, ei jõuakski kokku rehkendada. Olude tõttu tuli leppida, et hävitajad imiteerisid teineteist taga ajades õhulahingut. Või pommitati sihtmärkidena Karujärve saari. Üldse oli igasugust militaarset tegevust rohkesti, olgu selleks pommitamine või kahurist tulistamine.

Tänapäeval on rohkesti väitlemist Eesti sõjalise valmisoleku üle, kui riiki peaks rünnatama. Kuldaväärt mõtted. Samas on ju teada, kuivõrd raske, pea võimatu on Kaitseliidul leida sobivat paika lasketiiru rajamiseks. Ühes paigas oleks lasketiir ümbruskonna inimestele tülinaks, teises, kolmandas kohas sama lugu.

Seega igal pool aina vastuseis. Sestap sugenebki küsimus: kas Saaremaal üleüldse on paika, kus kaitseliitlased saaksid laskeharjutusi läbi viia, kätt harjutada? Imelikul kombel ja teatud kokkusattumusena tuletab see situatsioon meelde ühe mu ammuse töökaaslase pajatusi ajast, kui ta 1941. aastal verinoore mehena punavõimu poolt sundkorras vabatahtlikuna Rahva Omakaitsesse krabati. Oli sõjaaeg: Wehrmacht alistas ühe riigi teise järel, rinne lähenes iga päevaga Eestimaale. On ehk pisut uskumatu, kuid noortele saarlastele anti vintpüssid kätte. Et olgu nad Saaremaa kaitsmiseks valmis. Relvad küll anti, kuid noil oli pisuke tehniline viga – vintrauad olid põikipidi läbi puuritud, seega täiesti kasutamiskõlbmatud selleks, et nendega lahingusse minna ja vaenlase pihta tulistada.

Kui noori, näiliselt relvastatud sõdalasi tuli inspekteerima ja ühtlasi julgustama punapealik Aleksander Mui, huvitus ta noorte inimeste igapäevaelust, muredest-rõõmudest, küsimustest, mis vajavad kohest lahendamist. Selle peale teavitatigi teda faktist, et relvad on täiesti kasutamiskõlbmatud, et noid saab kasutada üksnes rividrilli tegemisel.

Aleksander Mui vedus vastus oli noortele meestele ühene: “Üks õige saarlane läheb vaenlase vastu kas või sõnnikuhargiga.”

Seesugust käepärast kogemust võiks hea tahtmise korral ka tänapäeval kasutada.

Eimar Kipper
mandisõrulane 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 519 korda, sh täna 1)