Üks meie seast: Pole aega haige olla… (2)

“Mul pole aega haige olla,” ohkas tuttav naisterahvas, kellega töiselt kokku puutun. Teadsin, et ta ei solvu, kui ütlen, et ta näeb kohutavalt väsinud välja. Ja inimese häälest on ju kaugele kuulda, kui tal on mingi kurguhäda. Küsisin tuttavalt, kuidas ta end tunneb.

“Oh, täna on juba veidi parem, aga eile öösel ei maganud ma praktiliselt üldse,” teatas tema, vahepeal kätt suu ette tõstes, et köhida. “Õhtul oli palavik ka, aga selle sain tablettidega alla. Tean küll, et õige oleks paar päeva kodus olla, aga ma lihtsalt ei s a a seda praegu endale lubada! Mul on sel nädalal mitu olulist kohtumist. Pean need ära tegema, siis saan ehk vaba päeva võtta.”

Kuulasin, ja meelde tuli number – 86%. Kui lehtedes kirjutati mullu CV-keskuse tööjõu-uuringust, kordus see arv igas loos. Väidetavalt käib Eestis 86% töötajatest haigena tööl. Olgu siis sellepärast, et mitte kaotada palgas, või sellepärast, et kardetakse tööd kaotada. Või sellepärast, et oma poolikuid töid ei taheta kellegi teise kaela jätta.

On see jonn, trots või hoopis töökus või vastutustundlikkus, mis ei luba eestlasel end haigeks tunnistada, enne kui tööl on “suur kiire möödas”. Vahel võtab see omajagu palju aega – mistõttu tõbisena käiakse tööl isegi nädalaid.
Selle ajaga jõuab harilikult juhtuda üks kahest: kas haigus läheb üle või kogub end veelgi ja niidab inimese jalust. Elu näitab, et viimast juhtub eriti sageli siis, kui kätte jõuab nädalavahetus või tööl on rahulikum hetk – saabub pingelangus, mille ajal tõbi hoobilt ägeneb. Nüüd on ju lõpuks a e g a haige olla!

Mul polnud õigust oma tuttavaga tõreleda, sest olen käitunud samamoodi. 86% viitab, et suure tõenäosusega oled sinagi end vahel tööle vedanud, kui mõistus soovitaks koju jääda ja end ravida. Küllap on tundunud, et pole teist valikut – tuleb minna. Just nagu sel tõbisel naisel, kes tundis, et ei saa oma kohtumisi edasi lükata…

Säärase “kangelasteo” teist tahku rõhutas arst, kellega vestlesin eestlaste levinud tervisehädade teemal. Tehes eneseohverduse ja käies haigena tööl, paneme oma töökaaslased ebaõiglasesse olukorda. See on ju hoopis isekus, kui ühe inimese teadliku valiku tõttu haigestuvad teisedki. “Tööandjad ei tohiks sellist asja lubada,” manitses tohter tõsiselt. Aga paljud ju sunnivadki end takka just tööandja pärast – hirmust, et neid võidakse asendada…

Vaatasin nõutult oma tuttavat, kes köhides kruusi sisse ingverit ja sidrunit lõikas, et end teega turgutada. See, millisena ta tööle ilmus, polnud hea talle endale ega teistele, kellega ta päeva jooksul kokku puutub.

“Ehk saan homme kodus töötada,” ütles naine lootusrikkalt. “Homme on mul justkui rahulikum päev. Vaatan, ehk saan ülemusega läbi rääkida.” Noogutasin kaasa, kuigi teadsime mõlemad, et ühest päevast siin ei piisa. Vaja oleks end terveks ravida…

Mis oleks sellises olukorras hea lahendus?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 201 korda, sh täna 1)