Miks me ei räägi vaimsest testamendist? (1)

Vanemas eas olen oma eakaaslastelt pidanud paljugi kuulma testamendist. Ja see varajagamine ei ole kergete killast. Toob halle juukseid juurde, mõnel tekitab perekonnas arusaamatusi. Kadedust… Ja mis iganes!

Jah, vara on tähtis asi me elus, sellel baseerub meie igapäev, oleme kas rikkad, vaesemad või päris vaesed. Viimastel on testamendi tegemisel vähe öelda. Pole endalgi, pole teistele jagada… Miks me ei räägi aga rohkem n-ö vaimsest testamendist, elu tõekspidamiste pärandamisest?

Kust võtsime tugevuse?

Elasin kaua aastaid Muhus lapsepõlvekodus, kus pere oli jäänud meesteta, välja arvatud mu vennas. Isa jäi sõtta, onu küüditati Siberisse. Meid oli kuus naist: mina, ema, õde, tädi, onunaine ja onunaise tütar.

Elasime väga sõbralikult ja olime seda ka teiste külaelanike suhtes. Kui ma nüüd hakkan mõtlema, siis oli see omamoodi vägitegu hoida ja toita peret ilma meesteta. Kuidas oldi nii tugevad? Jah, ma räägiksingi n-ö vaimsest testamendist. Mu emal olid ilusad elupõhimõtted – kasvatada meid haritud inimesteks. Kõigile tuli anda haridus. Haritud inimene on tugev isiksus.

Teiseks – armastage tööd, lapsed! Kui memm ise 84-aastasena igavikuteele lahkus, võis ta enne seda näha enda kasvatatud vilju. Meil oli oma töö, perekond loodud. Jah, ma arvan, et lapsepõlv mõjutab suuresti edasist elu. Aga lapsepõlves on mõjutajad teada – vanemad või teised inimesed, kellega koos elad. Nii suutis palju anda ka mu tädi, kes kasvatas oma piibliga meis jumalakartlikkust. Nagu olnuks see alles eile – suures kööktoas istub akna all tädi ja loeb piiblit. Teinekord ütles: “Loen teile ka, nüüd kuulake!” Kuulasime…

Mida pärandasid aga kodused veel? Elagem ausalt! Peab mõõtma tuhandeid samme, mis viisid selle pärandi juures õigele teele. Ja armastagem inimesi, ärgem tasugem kurja kurjaga! Austagem halli pead! Ärge olge kunagi tänamatud!

Vaimse testamendi kõiki tahke ei suudagi kirja panna, need on nii mastaapsed, neid on nii palju. Kui tihti sellele aga mõeldakse, et see pärand on üldse olemas. Lihtsalt elatakse oma elu iseenesestmõistetavalt.

Kui poeedid ütlevad, et elu on ime, siis proosa poole pealt võib ometi lisada, et elu on ka muinasjutt. Et teod ja tegelased õnneliku lõpuni viia, selleks ongi vaja elukogemusi, elu imetlemist, elu väärtustamist.

Väärtustagem siis elu sellega, et räägime rohkem vaimsest pärandist ja näitame ka välja, et oleme selle eest pärandajatele tänulikud!

Sest kodu pole ainult ilus maja, hoone, sel on oma väärtus, see, et kodu pakub soojust, tarkust. Kodu pole ainult maa- ja metsahektarid, mida nooremale põlvkonnale tihti testamendiga pärandatakse. Selles metsas on rajad ja rajakesed, mis astutud koos vanematega. Künni- või külvivaol astuja fikseeris aga kogu eluks töötahte, -armastuse. Kas seda on aga alati mõistetud?

Mäletan, ema rääkis alati: headus ei alga tühjalt kohalt, headus on see, mis peab jäägitult võitma kurjuse. Töötahe ja -armastus on teatepulk erinevate põlvkondade vahel. Kas oleme alati aga tajunud, mil see meile on üle antud, antakse? Kuid just see hetk on tähtis, see hetk on eluvajalik! Teisiti me ei oskaks hinnata vaimse pärandi suurust ja sügavust.

Ei osata tänada

Kireva maailma kirev elu on täis ju ka kergeid võimalusi – üks on see, et ei osata vaimse pärandi eest tänada. Selles tundes ollakse eluvõõrad, lihtsalt tänamatud.

Vaimne testament on ürik, mille lugemisel peab süda olema avatud. Ja ma rõhutaksin veel kord – tänulik!

Eri põlvkondade suhted on need, mis loovad selle üriku. Kui praegu mõned noored arvavad, et pensionärid on tüütud ja ülearused inimesed, siis on vaimse pärandusega midagi oluliselt viltu, halvasti. Kui mõned pensionärid arvavad, et praegune noorus on hukas, ka siis peame otsima seda, mida nimetatakse vigadeks. Isegi valeks!

Inimesel võib olla taskus kõrgkooli diplom, kuid samas võib ta olla harimatum kui nelja klassiga maainimene oma suures armastuses maa ja inimeste vastu.

Põlvkondade suurim pärandus on USK. Usk armastusse, usk ideaalidesse, usk aususesse, usk elusse endasse jne.

Aga see ei ole vääramatu. Tuhat asja võib seda pisendada, isegi olematuks muuta.

Ja lõpuks peab küsima – kas meil on ikka küllalt julge tänases eksisteerida? Miks muidu on nii palju kuritegusid, narkomaaniat, vargusi, huligaanitsemisi. Kui rikas on praeguse vanema põlvkonna pärand mastaapselt?
Sügavuselt? On tal juuri? Aga küsigem julgelt, et arutleda eluväärtuste üle, nagu seda on vaimne testament.

Ütleksin tänapäeva noortele: headus on elamise nurgakivi. See on teejuht elurägastikus. Hoidkem seda! Tunnetagem, hooligem sellest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 380 korda, sh täna 1)