Harrastusteatrite (kaitse)jumal elab Saaremaal! (1)

Küsin endalt juba mitmendat päeva, kuidas kirjutada saarlastele sellest, et tegelikult elab nende saarel harrastusteatrite kaitsejumal.

Vaadake või seda preemiate sadu, mis 13. harrastusteatrite festivalil saarlastele osaks sai! Või seda tohutut pühendumust, millega nad silma paistsid.

Taas Saaremaale tulles lähen kindlasti Tornimäele. Otsin üles Ingla Leisi ja kallistan teda kõvasti. Mitte ainult sellepärast, et ta on 25 aastat harrastusteatrit juhendanud, vaid et ta oskab oma lavastustes üles leida ehtsa saarlase, kes on natuke robustne, tugev ja omapärase huumoriga.

Oh, missugused head näitlejakujud Jüri Tuuliku “Meretaguse asja” ainetel kirjutatud ja Tornimäe näiteseltsi esitatud “Abruka Mallis” on! Kui vaatan Aaser Nenni või Ivar Viili või Lea Peeti, kangastub mu mõtetes mõiste “ehtne”. Ja kui kogu see nn Tornimäe kamp veel laval laulma hakkab, oledki nagu päriselt Saaremaal.

Väino nagu teatriväin

Lavastaja Väino Uibost on jäänud mulje, et ega ta ajakirjanikke eriti ligi lase. Mitte sellepärast, et ta uhke oleks, vaid ta pea on alati loomemõtteid täis. “Harrastusnäitleja hakkab nullist pihta ja siis sa näed, kuidas ta areneb – vaat see on kõige suurem mõnu,” ütleb Uibo.

Kui Lea Kuldsepp ja Anneli Sirel mängivad laval näiteks Miili surmastseeni (lavastuses “Kauka jumal” – toim), siis on see nii veenev, et mitte ükski saalis olija ei saa ükskõikseks jääda, või kui urjadnikud ehk Rando Väljaots ja Kalle Kadarik laval tantsu löövad, siis pole see mitte naljakas, vaid mõjub nagu kvintessents Eestimaal olnud elust.

Lavastaja on teksti lisanud tsipake ka praegust Eestit, lubades Mogri Märdil ütelda, et talu jõuab kahe aastaga viie rikkama talu hulka, kuid see ei mõju võõrkehana, vaid täiendab Kitzbergi teksti.

Minu jaoks oli kõige suurem üllatus aga Hannes Nelis, kes mängib kaupmees Peeter Pärna. Ja seda mitte ainult tema tõelise ameti – kirikuõpetaja – pärast, vaid just peente nüansside tõttu.

“Puudutamata” puudutus

Hannes Nelis teeb “küünte näppimisest” tõelise teatrikujundi, mis mõjub nõnda, nagu see tegelane elakski päriselt meie keskel. Seda rõhutab veel tema hea hääl, mis mõjub rahustavalt ja… kavalalt.

Laupäevase päeva lõpuks oli tõeline küsimus, kumb võidab 13. festivali, kas Salme vallateater või Ranna-Viru rahvateater. See küsimus sai küll järgmisel päeval lahenduse, kuid siinkirjutaja jaoks ei olnud sel festivalil siiramalt mängitud lugu kui Kalmer ja Meelis Juhandi mängitud Küllike Veede “Puudutamata”. See oli nagu hästi tempereeritud klaver, mille helin on praegugi veel kõrvus.

Maire Sillavee lavastus ning Kalmer ja Meelis Juhandi mäng mõjub nõnda, nagu see muudaks maailma. Žürii liige Andrus Vaarik sosistas vaikselt: “Sa kuula, missugune helin nendes näitlejates on! Tead, ma tahaksin seda ise mängida. Leiaks vaid lavastaja!”

Ka Maire Sillavee kohta leidub Vaarikul vaid häid sõnu. “Ta on terava pilguga lavastaja ja selles loos teda nagu ei märkakski, aga tegelikult jälgib ta näitlejate iga liigutust. Vaat see ongi lavastamise tõeline oskus.”

Päiv Rist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 109 korda, sh täna 1)