Kõne Iffile: Täna räägime Iffiga suitsetamisest ja e-sigarettidest (1)

Eks ma olen ka praegu kergelt pühapäevasuitsetaja. Kui on väga närviline tööperiood, siis tahaks ikka paar suitsu tõmmata. Või kui on pidu ja tuju tõuseb, siis olen ka teinud. Aga kirglik suitsetaja ma ei ole.

Mina e-sigaretti proovinud ei ole, pole olnud erilist tahtmist. Aga mine tea, ehk ühel päeval mõne sõbra käest võtan paar mahvi proovida. Suurt huvi mul selle vastu siiski ei ole.

Näen, kuidas üha rohkem minu suitsetajatest tuttavaid e-sigaretti kasutavad. Arvamusi olen kuulnud kahesuguseid. Ühed ütlevad, et see on väga mõnus, igal pool – ka bussis ja lennukis – saab pahvida, aga samas mõni kurdab, et tarbimine on läinud suuremaks. Et kui tavaliste sigarettide suitsetamise vahel on mingisugunegi vahe, siis e-sigaretti pahvitakse rohkem.

Kas ta tavasuitsust tervislikum on, nagu räägitakse, ei tea, eks aeg too arutust.

Muidugi, kõrvalseisjatele on e-sigareti otsast tulev veeaur tunduvalt meeldivam kui sigaretisuits, aga üldkasutatavad ruumid peaksid ikkagi olema igasugusest suitsetamisest vabad. Kui keegi kinos minu ees e-sigaretti pahviks, siis arvan, et mind see küll häiriks.

Omal ajal tundus meile mõeldamatu ja täiesti vastuvõetamatu, et restoranides keelatakse suitsetamine. Vanasti tohtis isegi liinibussides suitsetada ja lennukites oli tagumine ots suitsetajate ala. Pärast seda aga, kui see ära keelati, täname neid inimesi südamest, kes selle geniaalse otsuse vastu võtsid. Kui käime kas või restoranides esinemas, siis koju jõudes me ei haise suitsu järele ja riideid ei pea pärast iga mängu rõdule tuulduma riputama või lausa pesumasinasse viskama. See keelamisotsus on oluliselt parandanud ka õhkkonda, kus meie oma tööd teeme.

See, et e-sigarettide vastu võideldakse – nagu Kuressaare gümnaasiumid seda teevad –, on õige. Lapsed on paraku uudishimulikud ja katsetavad kõike oma nahal. Seega on ehk parem, kui selliseid asju ei proovigi. Sest, nagu me teame, üks asi viib teiseni. Nagu nõrga alkoholi, näiteks siidri puhul – kui sulle tehakse ikka selgeks, et see on väga hea ja tekitab lõbusa tuju, siis on oht, et reklaam petab noore ära ja noor läheb sujuvalt üle teravamatele asjadele. Reklaami tehakse ju selleks, et inimesed ostaksid.

Aeg-ajalt korraldatakse igasuguseid kampaaniaid – targad näod tulevad telestuudiosse kokku ja murravad pead, et mis nüüd küll teha, Eestimaal juuakse liiga palju ja alkohoolikuid on üha rohkem. Mina ütleks, et sõbrad, esiteks keelake igasugune avalik reklaam.

Kui noorele topitakse pähe, et e-sigaret on väga hea, siis ta läheb ja ostab selle. Kui talle tehakse selgeks, et viinajoomine on väga hea ja “vötame mönuga!”, siis ta läheb ja ostab selle pudeli. Siis ei olekski vaja teha mingeid koosolekuid, et arutada: “Oi-oi-oi, mis nüüd teha?”

Selge on muidugi see, et kuna tubakas ja alkohol toovad riigile tohutult tulu, reklaamist loobuda ei saa. Selles osas ei muutu ilmselt midagi. See on puhtkaubanduslik küsimus. Kaupmehed tahavad oma toote maha müüa, kulutavad palju raha reklaamile ja see toimib. Seetõttu võibki oodata e-sigarettide laiemat levikut. Et e-sigaret suudaks tavalise sigareti aga välja tõrjuda, seda ma eriti ei usu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 498 korda, sh täna 1)