Mööda poriga kaetud teed… (4)

Mööda poriga kaetud teedSiinkohal tuleb juttu Laadjala–Karja riigimaanteest. Umbes 30 aastat tagasi, halval nõukogude ajal, alustati selle asfalteerimist ja jõuti Eiklani. Jäi veel 15 kilomeetrit ja raha oli ka selle teeosa asfaldiga katmiseks olemas, kuid siis arvas tolleaegne teedeosakonna ülem, et see 15 kilomeetrit võiks viia pigem tema suvila juurde Pihtla pool. Nii jäigi ettenähtud kohas töö pooleli ja on seda olnud viimased 25 aastat.

Möödunud suvel siiski midagi muutus: asfalteeriti Pamma ja Nõmme küla vaheline ligi 3 km pikkune teelõik ja seda ilmselt seetõttu, et Leisi vald oli aasta varem asfalteerinud sellele riigiteele viivatest vallateedest enamiku. Jäi aga asfalteerimata 3,5 km pikkune riigitee osa Nõmme külast Karja külani, mis oleks ühendanud nimetatud külad kogu Saaremaa asfalteeritud teedevõrguga. See tee ei teeninda mitte ainult kaht eelpool nimetatud küla, vaid seda ümbritseb tervelt seitse küla. Loomulikult on need külad jäänud “tänu” Eesti vabariigi majanduspoliitikale pooltühjaks, siin elavad põhiliselt pensionärid, kuid nemad peaksid ka inimesed olema. Või ei ole?

Auguline porilomp

Võib ju öelda, et mis te selle 3,5 km pärast virisete, praegu on veel palju kruusateid ja saadakse hakkama. Saaksime meiegi, kui see teeosa ei oleks porilomp, kus on vähemalt kümme tuhat auku, millega me võistleme edukalt Tallinnaga. Pori osas oleme aga konkurentsitult esikohal.

Õnnetus algab sellest, et meie kant on rikas. Meil on suur liivakarjäär, sealt on ära viidud meie ilus liivamägi koos uhke männimetsa, seente ja marjadega. Seda veavad peaaegu iga päev välja suured järelkärudega isekallutajad, mis kaaluvad kindlasti kümneid tonne. Samuti kasvavad meie ümbruses suured kõrged metsad, kus tegutsevad päeval ja ööl pikad ja samuti järelkärudega metsaveoautod, mis on ilmselgelt üle koormatud. Ja jälle on augud ja pori.

Ammu ei ole enam näinud autode tonnaaži piiravat 8 tonni märki. Hiljuti võttis üks metsafirma kätte ja tegi terveks kuuks ühes kohas poole teest oma laoplatsiks. Üsna hirmuäratav oli kraananoole otsas kõlkuvate palkide alt läbi sõita.

Tõsi, vahel liigutab teehöövel seda pori ühest teeservast teise ja keskele kokku ning pilt näib paariks päevaks parem, kuid kohe teevad rasked autod uuesti oma töö.

Külaelanikel on tunne, et nad elavad nagu mingid pärismaalased, kelle maa riisutakse paljaks, järele jäävad lagastatud metsad ja suur auk. Need “pärismaalased” unistavad ainult sellest, et see ükskord lõppeks. Küladele ei jää midagi, liiv ja kruus lähevad kusagile kaugele teiste teede remondiks, mets aga veel kaugemale – ikka raha teenimiseks ja kasumi suurendamiseks. Mis teha, kaasaegne röövkapitalism.

Olen ka kuulnud, et Eestis eraldatakse suured summad teede seisundi uurimiseks. Kuidas siis teedevalitsused seda ei tea? Peab tunnistama, et meil on teepeenrad väga hästi korda tehtud. Selle tunnustuseks tuleks maanteeamet ümber nimetada teepeenravalitsuseks, sest nad ju ei tea, mis on peenarde vahel. Ametnikele uurimiseks eraldatud raha tuleks kulutada teede parandamiseks ja kohe.

Kuidas siis kohalik elanik liigub? Paljud, eriti naised, käivad 5 km kaugusel asuvas Karja külas tööl jalgrattaga. Neil tuleb see porilomp läbida kaks korda päevas.

Lähim väike toidukauplus (Karja Pagar) asub meie elanikest 5–10 km kaugusel. Kuidas sinna saada, on igaühe oma mure. Autot kõigil ei ole ja ka autoga sõitmine on pigem ujumine 20 km/h, aga vähemalt jalad jäävad kuivaks. Hea, et bussid veel liiguvad.

Riigi mannetus

Kõik see näitab riigi mannetust, hoolimatust oma inimeste vastu. Kui keegi sooviks siia elama tulla või suvila muretseda, siis sellisele teele jõudes pöördub ta kohe tagasi ega naase iial.

Kes peaks aga asuma seda ebanormaalsust likvideerima? Kasumiahnetele ettevõtjatele loota ei tasu. Kõigepealt peaks olukorrale reageerima kohalik omavalitsus. Kuigi Leisi vallal ei ole vahendeid teede parandamiseks, siis võimalused vastavate organite poole pöördumiseks ja ettevõtjate omavoli piiramiseks on olemas. Aga oh õnnetust! Ääremaa valla Leisi jaoks oleme meie omakorda ääremaa, siin ei ela kahjuks ühtegi vallavalitsuse liiget ja siinne kant on neile võõras.

Seda kinnitab fakt, et meie kolmes bussipeatuses, mis on hästi korras ja rahva enda ehitatud, puudub seni valgustus (lambike), kuigi olen seda vallale meelde tuletanud kaks aastat. Nii peab pensionärist mammi minema hommikul käsikaudu või kompassi abiga bussipeatusse, et linna arsti juurde sõita. Teistes Leisile lähemates külades säravad peatustes posti otsas ilusad lambid. Meie rahvas arvab, et oleks ehk parem ühineda naabervalla Kaarmaga.

Kuid kus on keskkonnainspektsioon, et tõkestada looduse reostamist? Kus on politsei, et kontrollida ülekaaluliste veokite liikumist? Ja kus on teedevalitsus, et teha teed korda? Häbi peaks olema, et ei saada nii väikese teelõiguga hakkama!

Lõpetuseks olgu öeldud, et siinse artikliga väljendatakse paljude külaelanike seisukohti, kes on lähiajal valmis ette võtma karjääri sulgemise aktsiooni.

Sulev Raudsepp
külaelanik


KOMMENTAAR

Toomas Magus, maanteeameti Lääne regiooni juhtivspetsialist:
Maanteeamet on riigimaantee nr 21124 Laadjala–Karja seisukorra ja seal toimuva tegevuse kohta selgitusi andnud juba varem seoses Sulev Raudsepa artikliga “Kui teed ehitavad tölplased” (avaldatud 23.08.2012. aastal Saarte Hääles).
Juurde on lisada seda, et 2013. aastal tehti tolmuvaba kate riigimaantee nr 21124 Laadjala–Karja lõigule Koiduvälja teeristist Nõmme külani kilomeetreil 23,550–26,100 (kokku 2,550 kilomeetrit).
Seega oleme tegutsenud vastavalt artiklis lubatule, et esmalt saavad tolmuvaba katte külade vahelised lõigud.
Alanud aasta kohta on veel vara midagi lubada, kuna maanteeameti eelarve on alles kinnitamata.

Ludvik Mõtlep, Leisi vallavanem:
Sulev Raudsepa kriitilises artiklis on palju tõde. Paar aastat tagasi korraldas maanteeamet Karja–Eikla riigimaantee kruusaga pindamise koos teeäärte korrastamise ja kraavituse rajamisega. Mustkatte panekuni ei jõutud, küll said küladevahelised lõigud mustkatte.
Möödunud sügisel algas sellel teel Pamma liivakarjäärist suures koguses liiva väljavedu. Kuna ilmad olid vihmased, lõhkus raske transport nii pinnakihti kui ka teetammi, mida tuli aeg-ajalt jämeda kandva killustikuga parandada. See tegi aga ajutiselt läbisõidu raskeks isegi sõiduautodele.

Vallavalitsus pöördus tee olukorra parandamiseks sügisel korduvalt maanteeameti ja ka AS-i Eesti Teed poole. Ei taha nõustuda sellega, et vald peab Pamma piirkonda ääremaaks, sai ju sealgi neli küla endale mustkattega külateed mitme kilomeetri ulatuses. Bussipaviljonide valgustamine ei ole nii lihtne, see eeldab liitumistasu elektrivõrkudega, samas on tarbimine imeväike. Aga ehk proovime mingit lahendust päikesepatareiga.
Vald on igal aastal pöördunud maanteeameti poole, et kolm võrdse prioriteetsusega riigiteed saaksid peale mustkatte. Eelmisel aastal paigaldatigi Pärsama–Võlupe teele mustkate. Alanud aasta pöördumine on juba vormistatud, kuid veel välja saatmata.

Samas, metsatöödega seonduvas ei saa süüdistada riiki ega kohalikku omavalitsust – ikka elanikud ise müüvad oma metsi ja lasevad teha suvalisel ajal raiet ja väljavedu. Siin peavad elanikud ka oma süüd nägema. Siiski loodab vald, et paari aasta jooksul on ka Karja–Eikla tee mustkatte alla viidud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 575 korda, sh täna 1)