Suur maa, suured asjad: Et jätkuks unistusi ja lootusrikkust

Mustad või rohelised jõulud (nagu ütles Kuressaare värske linnapea) on selleks korraks jälle selja taga ja uus aastagi vastu võetud. Vaevalt et tali siiski taeva jääb. Kuid siiani oleme raskest lumelükkamisest pääsenud ja kohalikud omavalitsused võivad kergendatult hingata, sest teede talviseks hoolduseks mõeldud raha pole suurt kulutada tulnud.

Peaasi, et järgmise aasta eelarveid ei hakataks tänavuse kogemuse toel innukalt teisiti planeerima. Globaalne soojenemine või mitte, aga ka mõne kümnendi elanud inimesed on näinud õige mitmesuguseid talvede tsükleid – küll lumiseid, küll lumetuid. Mu tütar seevastu mäletab oma teadlikust elust vaid vööni lumega detsembreid-jaanuare ning on plusskraadidega talveilmast tõsiselt häiritud. “See ei ole õiglane!” ütleb ta igal hommikul tusaselt aknast välja vaadates. “Nüüd me kehalises kasvatuses suusatada ei saagi.”

Suuski ära viskama ta vaevalt kiirustab – ta loodab siiski. Aga kas meie ka veel loodame? Ma ei räägi mõistagi lumest.

25 aastat tagasi oli meil vägagi lootusrikas aastavahetus. Sinimustvalge oli taas lehvimas, seni keelatud asjadest kõneldi üha julgemalt, avalikus ruumis kõlasid taas jõululaulud, rahvas oli ärganud. Kas mäletame iseseisva riigi esimest talve, kus paljud inimesed pidid elama kütmata kortermajades ja valitses esmatarbekaupade defitsiit? Vaevalt, sest iga uus päev, nädal ja kuu täitis meid uute lootustega.

Paar aastat tagasi sattusin üht lugu toimetades Postimehe fotoarhiivis sirvima pilte Tartu kaubahallist, kus lettidel haigutas tühjus, mornide inimeste “sabad” sealsamas looklemas. Kummaline on neid kõrvutada praegusaja parklaga suvalise kaubanduskeskuse juures, kus vaba koha leidmiseks tuleb tükk aega ringi tiirutada.

Jah, päris paljudel meist on praeguses Eestis raske, aga olles kokkuvõttes siiski järjest rikkamad – ja see on fakt –, oleme tunduvalt vähem lootusrikkad.

Miks ometi? Üks põhjus võib olla selles, et me ei näe meie suurte probleemide tunneleis valgust – nii nagu nägime seda veerand sajandi eest toonaste probleemide puhul. Kõige hullem on aga see, et tihtipeale ei oska me isegi neid suuri probleeme endale defineerida, sõnadesse panna – nii, nagu oskasime 22 ja 25 aastat tagasi. Ja need, kes meid juhivad, pole paraku osanud seda samuti teha.

Olen oma tütrele alati rääkinud, kui oluline on, et oleks, mida oodata. Midagi, millest unistada. Midagi, mis annab jõudu igapäevases paratamatus rutiinis edasi rühkida. Suur või väike asi, see polegi õigupoolest oluline, pea-asi, et neid asju oleks.

Uue aasta esimesel päeval jalutasin läbi väga kaunilt kujundatud Tartu südalinna Raadile, kus läinud aastal algas Eesti Rahva Muuseumi ehitamine. Kesklinnast kõnnib mööda Roosi tänavat tulevase kultuuritempli väravasse kõigest 15 minutiga.

Ma ei suuda ikka ära imestada, kui kehvasti on just riigi tasandil ERM-i tähtsust rahvale selgitatud. Või ka näiteks Rail Baltic’ut. Seepärast ujuvadki pinnale kõiksugu kurjad konstandid ja skandaalikesed, mis kokkuvõttes uuristavad ettevõtmise väärtust nagu röövikud õuna. Ja ometi oleks just siin – pidades silmas suuri asju – peidus kõvasti potentsiaali, sisendamaks meisse hädavajalikku lootusrikkust, milleta igapäevaelu tundub tühja töö ja vaimu närimisena.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 147 korda, sh täna 1)