Oleks vaid surijaid, küll oleks pärijaid (6)

Nii ütleb võllanaljana kõlav vanasõna.

Ühel varakevadisel pimedal ja vihmasel õhtul helises üsna hilisel tunnil telefon ja nõudlik mehehääl teatas, et tahab minu maa ära osta.

Kui kohmasin vastuseks, et pole kunagi tahtnud oma maad müüa, teatas ta resoluutselt, et temal on seda maad vaja, kuna tahab hakata metsa kasvatama.

Püüdsin selgitada, et minu maavaldus asub väikesaarel, kuhu pääsemine on sageli problemaatiline ja oleneb tuultest-tormidest. Pealegi on minu põllumaa üks liivasoss, madala boniteediga, kus mänd hädapärast veel kasvab, kuna meie metsas elavad aga põdrad, kellele meeldib noorte mändidega maiustada, pole ka sellel perspektiivi.

Kas tahate kanepit kasvatama hakata?

Noorhärra vastas, et teab väga hästi, kus minu maa asub, ja et kõik on läbi mõeldud.

Meie vestlus käis eesti-vene segakeeles, kuna noorisanda eesti keel oli pehmelt öeldes konarlik ja minu kunagine üsna korralik vene keel on rooste läinud, seda enam ähmiga ja unise peaga.

Teiselt poolt tuli ka ingliskeelset teksti. Eks võõrkeeltega ole sedasi, et keelele tuleb mõnikord esmalt suupärasem sõna, ainult et vales keeles.

Ütlesin, et mul on kolm last, pean nendega rääkima.

Vastuseks kõlas, et nemad elavad ja töötavad Tallinnas ja vaevalt nad metsakasvatusest huvitatud on.

Kust küll nii täpne informatsioon? Mul pole mingit Facebooki.

Tahtsin oma arust nalja teha ja küsisin, kas härra tahab ehk pehme merelise kliimaga ja suhteliselt eraldatud paigas äkki kanepit kasvatama hakata. Nüüd hakkas torust tõelist vänget sõimu kostma. Teatavasti on meie suure idanaabri keel vägisõnade poolest eriti rikas. Kunagi rääkisid poisid sõjaväest tulles, et vene keeles võib vähemalt veerand tundi räusata, ilma et ühtegi sõna kordaks.

Tõmbasin telefoni välja. Tundus, et minu loll nali ei läinudki väga mööda.

Tänasin jumalat, et olin Abrukal ja väljas oli paras noor torm. Mul oli tunne, et järgmine stseen on selline, et keegi on kalašnikoviga ukse taga. Telefoni ei julgenud ma mitu päeva sisse lülitada.

Olin selle ebameeldiva jutuajamise sügavale mälusoppi lükanud. Inimmälul on ju hea omadus halb unustada, aga kesksuvel tuli samalaadne nõudmine. Seekord päris päeva ajal ning haritud ja võõrsõnadega pikitud eesti keeles. Jällegi energiline meesterahvas. Tema tahtvat minu maal teravilja kasvatada.

Kordasin jälle oma mantrat, et minu maa on kehva boniteedipunktiga ja põuakartlik. Oma agronoomitööd tehes olin näinud Järva- ja Mulgimaa korraliku huumuskihiga viljakaid põllumaid ja soovitasin tal pilgu sinnapoole pöörata. Vastus tuli, et need maad on juba kõik kasutuses.

Kasusaamiseks ostetud majad hukkuvad

“Kuidas te kavatsete saarele transportida mullaharimiseks, külviks ja koristuseks vajaliku tehnika, ja seda mõne hektari pärast? See on ju ulme!”

Lülitasin jälle telefoni välja. See jahumine hakkas närvidele. Ikka ja jälle rõhutati minu vanust. Peaksin aru saama, et mul on aeg ära surra ja mitte takistada ärimeestel äriajamist.

Sügisel helistas sama sooviga magusa häälega daam. Andsin oma vanema poja telefoninumbri, las tema jahmerdab, tal nooremad närvid, mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks.

Pärast küsisin pojalt. Seekord ei olevatki varjatud, et tahetakse maad kokku osta, et seda siis kallimalt maha müüa.

Praegune mentaliteet “Minu! Minu! Minu!” on rannarahvale võõras. Ükski Abruka põliselanik pole oma maale püstitanud silti “Eramaa! Läbikäik keelatud!” Küll on aga teinud seda need, kes on seal maad kokku ostnud.

Kas tõesti see kehvake kivine ja kruusane maapind on nii suur omand, et inimjalg ei või sinna peale astuda?!

Kas üldse saab maa olla päriselt kellegi oma? Keegi pole siia ilma tulnud, maatükk seljas, ja kirstu ei mahu ka ruutmeetritki, hektarist rääkimata.

Läbi sajandite on rannarahvas üheskoos tööd teinud. Suuri vitsmõrdu, rääkimata kastmõrdadest ei saanud üksi püügile panna ega neid nõudmas käia. Kõik suuremad tööd tehti talgutega, keegi ei nõudnud suurt palka.

Mäletan minu praeguse kodumaja ehitamist. Mehed kaevasid vundamendikraavi ja tegid käsitsi betoonisegu vundamendi valamiseks. Segumasinaid tol ajal veel ei olnud. Naised vedasid hobuvankritega kruusa kaugelt mere äärest üle kivise ja mätliku karjamaa, kus polnud mingit teed. Ka palgid olid metsast talgutega üles töötatud.

Saarele maja ehitamine on raske. Materjal tuleb autole laadida, sadamasse viia, seal laevale tõsta, Abruka sadamas jälle autole jne. Seepärast on valus, kui seal ostetakse maju ja nende eest üldse ei hoolitseta. Mõni uusomanik pole vähemalt kümme aastat nägu näidanud, ühel on tormid juba osa katust minema viinud. Kui pole katust, siis pole enam ka maja.

Igal majal on hing. Abruka majad on suure töö ja vaevaga ehitatud ja kui nad on muudetud kasusaamise objektiks, siis nad hukkuvad.

Kas tõesti on Eestimaa nii põhjalikult maha müüdud, et jahitakse viletsaid maatükke piltlikult öeldes viis versta pärapõrgust edasi?

Elmi Epro
maaomanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 447 korda, sh täna 1)