Püüd jõulupühade sõnumit edasi anda (4)

Hea lugeja, jõuludest on kirjutatud palju-palju raamatuid, selle sõnumi sisu on pandud nii kunsti, muusikasse kui ka arhitektuuri. Jõulud on aeg, mil võtame aja maha ja mõtleme ühe kõige suurema saladuse üle, mis inimkonnale on osaks saanud – Jumal on saanud inimeseks ja elanud meie keskel. Ja sellest saladusest võib kirjutada nii palju, et maailm ei mahutaks kõike kirjutatut. Jõulude teemale võib läheneda mitme nurga alt: teoloogiliselt, spirituaalselt, ajalooliselt, fiktiivselt jne. Võimalusi on nii palju, kui kellelgi selleks iganes fantaasiat jätkub. Käesolevas arvamuslikus mõtiskluses on vaid mõned nopped, mida tahaksin sinuga jagada veel enne nende pühade algust.

Nii kummaline kui see ka ei näi, pole meil Kristuse sünniaeg kindlalt teada. Evangeeliumid ei ütle meile Kristuse sünnikuupäeva ega ka sünnikuud. Evangelist Luukas nimetab meile seoses Jeesuse sünniga küll mõned ajaloolised isikud, kuid ometi ei anna see meile kindlat teadmist Jeesuse sünniaastast.

Kristuse sünni tähistamise kujunemisest 24. detsembrist kuni 6. jaanuarini räägib pikk ja huvitav ajalugu. Kuid seekord ma sellest ei kirjuta, sest jõulude olemus ei olegi kätketud teatud kalendrikuupäevadesse, vaid inimese eluhoiakusse.

Jõulude sõnum kui kauneim kunst

Kas pole mitte nii, et pintsel ja värvid, millega igaüks meist maalib oma maailmapilti, on meie käes mitte ainult jõulude ajal, vaid kogu aeg. Kauneim neis pühades on just see, et nende põhiolemus on alati sama. Jõulusõnum tahab pakkuda rahu ja lepitada maailma iseendaga – rinnetel vaikisid püssidki, et kinkida taplemisest hullunud sõdureile pisutki jõulurahu.

Samas on aga ka üllatusi, kuidas inimesed otsivad ja väljendavad jõulude sõnumit väga erineval viisil.

Võtame näiteks internetis pakutavaid odavaid jõulusalme – mida kõike küll jõuluvana kõrvad peavad kuulma… Aga eks me niimoodi oma suhtumisega kujundamegi ümbritsevat maailma, nagu kunstnik pintsli ja värviga lõuendit. Kuid õnneks on see vaid üksikute maailmanägemus, mitte tegelikkus.

Jõulupühad võib muuta nii enda kui ka oma lähedaste jaoks kauniks või labaseks, hubaseks või kõledaks. Aga siis ei peaks me kellelegi etteheiteid tegema, et jõulud on muutunud selliseks või teistsuguseks, vaid mõtlema, millisena me ise tahame oma jõule näha.

Kuigi siin maailmas ümbritseb meid hall ja kõrge müramüür, usun ma siiski, et tõeline jõulurõõm leiab alati tee südametesse ja puudutab igaüht eraldi – elu esimeste sammude tegijatest kuni lõpusirgel olijateni, nii väiksemaid kui ka suuremaid inimkooslusi, sõltumata sellest, millel need kooslused põhinevad.

Nagu armastusel, nii ka jõulusõnumil on mõju kõigile sama – see puudutab, olgu inimene kes tahes. Küllap selsinasel ajastul, mil paljud on aina tugevamalt oma ego vangis, on jõulude sõnum isegi võimsam.

Jah, me kuuleme küll kõnelusi globaalsest kliima soojenemisest, kuid inimsuhete puhul tuleb üha enam rääkida kliima jahenemisest. Kuid näib, et jõulusõnumi mõjul on inimesed siiski vähemalt kord aastas valmis oma jäisest individualismist välja tulema ja on nõus tavapärase kogumise asemel ka jagama.

Lastes näeme ka enda olemust

Eks see, omast ära andmine, teeb kummalisel viisil ruumi mitte ainult rahakotis, vaid ka südames. Me kogeme just nii, kas või ühe põgusa hetkegi, taevalikke kinke, enne kui seesinane ilm naaseb taas oma rahutusse rutiini.
“Mis sulle jõulupühade juures kõige rohkem meeldib?” küsin ma ikka laste käest. Vastused on pea alati samad: kingitused, päkapikud ja jõuluvana. Miks? Eks me täiskasvanutena ikka ise soosime sellist päkapikukultuuri, õhutades lapsi jõuluvanale kirju kirjutama ja sussi aknalauale poetama. Kas märkame, et selline tegevus on suunatud vaid asjade hankimisele? Aga kas tõesti asjad ja nende saamine loovadki tõelised pühad?

Jah, laste jaoks on need praegu kindlasti olulised, aga ma usun, et hiljem oma lapsepõlve jõuludele tagasi vaadates ei meenu neile üksnes lõputu melu, plastiklelud, telekast tulnud saated ja stressis vanemad, vaid selle kõige taga peituv pere keskel veedetud õnnelik ja muretu aeg.

Küsigem igaüks neil pühadel endalt: kui suudaksid kanda kord oma kätel kõike, mida iial oled omanud, ning samal hetkel astuks su ette ingel, kes tahaks anda sulle igavest rõõmu ja rahu, ning ainus võimalus see vastu võtta oleks panna käest kogu oma koorem, kas oleksid valmis loobuma oma kandamist?

Igavikku pole keegi saanud midagi kaasa võtta. Küll aga võivad sinuga kaasa tulla kaunimad mälestused ja armastus – armastus, mida kogesid kord lapsena, ja armastus, mida ise jagasid.

Hannes Nelis
kirikuõpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 446 korda, sh täna 1)