Jõululuuletus päkapikust ja varesest (7)

Praegu on selline aeg, kus kõigil on kiire. Töö juures tõmmatakse otsi kokku, kodus on sada tegemist ja siis veel lapsed oma salmidega ja sussid, mis päkapikke ootavad. Aastaid tagasi sattusin mina just sellise suma sisse Tallinnas täiendusõppel käies.

Täiendus kestis terve nädala ja elasin sel ajal õepoja juures. Tema tütar käis lasteaias, kus oli antud käsk otsida välja selline jõulusalm, mida veel kuuldud pole. Kes sellega ise hakkama ei saa, neile annab kasvataja suvalise salmi. Meie rahvas oli asjaga väga rahul ega vaevunudki salmi otsima. Tüdruk tuli lasteaiast salmiga ja algas üks hirmus õppimine.

Algul läks päris rahulikult, kuid siis hakkas riid. Tüdrukule ei jäänud ühtegi rida pähe. Ema luges ette ja laps kordas, aga kui siis kästi loetut uuesti korrata, ei teadnud laps ööd ega mütsi. Ema riidles, laps nuttis, bokser, kes valju häält kartis, oli laua alla pugenud ja pööritas seal silmi.

Oli nädalavahetus ja ema sõitis maale, jättes tüdruku koju isaga salmi õppima. Võtsin siis lehe salmiga ja lugesin. Luuletus oli üsna pikk, vabavärsis ja ka mitte kogemata polnud ükski sõna teisega riimis. Kunagi sai koolis maadeldud Tuglase “Merd” pähe õppides, kuid see oli lapse luuletuse kõrval naljategu.

Pere elas viiendal korrusel, kus köögi akna taga kasvas üksik kask, mille latv ulatus veel üle akna, kuid üsna akna kohal istus sageli üks vares. Tegin siis pisikese luuletuse, kuidas päkapikk käib koos varesega lapsi kontrollimas ja seni kui päkapikk akna taga asja uurib, ootab vares teda kase otsas. Või kõnnib mööda aknalauda. Seda oli hea näidata, sest lumisel plekil olid tuvide jäljed.

Tüdrukule luuletus meeldis, aga seda varese asja ta ikka õieti ei uskunud. Hakkasime usinasti õppima. Isa läks ööseks valvesse ja nii me kahekesi lugesime. Lapsel oli hea pea ja varsti oli luuletus peaaegu selge. Siis juhtus aga äpardus. Kuna ema oli eelmise luuletuse õppimise ajal tüdrukuga pahandanud, siis jättis laps trotsist oma toa koristamata. Mänguasjad jäid laiali. Suss oli aknale päkapiku jaoks valmis pandud, kuid isa unustas selle ja mul luuletuse õppimise õhinas ei tulnud ka meelde, et päkapikk käima peaks.

Teisel hommikul, kui laps sussi kontrollima läks ja selle tühjana leidis, pääses lahti hale nutt. Ütlesin, et näe, sa ei uskunud, et päkapikk salaja vaatab, aga kust ta muidu teadis, et sa eile halb laps olid ja pole ema käsku täitnud. Vares istus päev läbi kaseoksal, päkapikk oli kogu aeg akna taga ja nägi, kuidas sa emale vastu haukusid ja asjad laiali jätsid. Sai ju räägitud, et ainult headele lastele toob päkapikk sussi sisse kingituse.

Lapse toas läks lahti lausa pruudirutt ja lühikese ajaga olid kõik mänguasjad korralikult kastis. Töötuhinas ei märganud meist kumbki, et varest polegi oksal. Kui laps siis teise tuppa koeraga mängima läks, tuli isa koju. Tüdruk muidugi kaebas oma häda ja isa oli kohkunud, et päkapikk oli kingi toomata unustanud. Kui siis asja uuesti uurima mindi, oli sussis terve banaan ja vares istus rahulikult kaseoksal.

Laps oli rahul ja õnnelik, aga iga kord, kui riiuks kiskus, vaatas ta vilksamisi kohe kase poole, kas varest on näha, sest siis oli ju ka päkapikk kohal. Nüüd, kui tüdrukust on juba ammu neiu sirgunud, küsisin, kas tal on see veel meeles. Tal oli isegi salm veel peas ja ütles, et terve see aeg, kui nad Mustamäel elasid, vaatas ta ikka vargsi, kas varest on näha. Olgugi et päkapikuaeg oli möödas, oli ikkagi selline kõhe tunne, mis meelde tuletas, et päkapikk vaatab, kas lapsed on head, ja korrale kutsus.

Ingrid Holm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 775 korda, sh täna 1)