Kihelkondlike ehete kütkeis

Kihelkondlike ehete kütkeis

Foto: Keiu Kulles

Ehete kandmise ja valmistamise kunst on ilmselt sama vana kui inimkond. Nii nagu kõigis muudeski eluvaldkondades on siingi olnud nii tõusu- kui ka mõõnaaegu, elavnemist ja vaikelu. Milline on eestlaste ehetekandmise kultuur ja tavad, palusin Oma Kodu lugejatele rääkida ehtemeister Keiu Kullesel, kes on põhjalikult uurinud 18. ja 19. sajandi kihelkondlike ehete ajalugu ning kelle filigraanhõbe- ja kuldehted kannavad edasi esivanemate ilumeelt ja traditsioone. Tema sõled ja kaelaehted annavad nii emotsionaalset kui ka maagilist tuge igale kandjale.

Keiu Kulles on ka üks Eesti väheseid, kui mitte ainsaid juveliire, kes veel valdab filigraanehete valmistamise kunsti. Ta peab oma suureks eeskujuks meie kutselise ehtekunsti pioneeri Ede Kurrelit (1931. aastal Riigi kunsttööstuskooli metalli- ja portselanimaali erialal lõpetanud Kurrel kujunes kiiresti hinnatud juveliiriks. 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel pälvis tema looming hõbemedali.) ja püüab olla ehteloo püüdlik järgija.

Tuginedes Kaalu Kirme, Reet Piiri ja Ilmari Mannineni raamatutele on ta põhiliselt uurinud 18.–19. sajandi ehtekunsti, kuid huvitavaid ülestähendusi võib tema sõnul leida juba 13. sajandist. “Eestimaal on läbi aegade ehetele palju tähelepanu pööratud. Ehted on täitnud mitut erinevat otstarvet – need näitasid inimese positsiooni ja tema uskumusi, aitasid kaitsta halva pilgu ja halva ütlemise eest. Ehete kandmisega väljendasid inimesed oma meeleolu ja hingelaadi. Kas oli leina- või mehelemineku aeg, ka ümberpööratult oli samadel ehetel hoopis erinev tähendus. Maagilised mõjud olid väga olulised. Kui meistril paluti ehtele graveerida kaheksakandasid ja teisi kaitsvaid märke, siis usuti, et selline ehe suudab kandjat tervendada.”

Edasi loe OmaKodu talvenumbrist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 152 korda, sh täna 1)