Üks meie seast: Võõrad jutud

Peatusest astus bussi peale hulk inimesi. Osa trügis jõuliselt vabade kohtade poole – nagu ikka. Osa, mõni ilmselt piletita, jäi seisma ukseavasse – nagu ikka. Üks naine sattus seisma üsna keset bussi, kuid ega ta ilmselt märganudki, kus ta on ja mis ta ümber toimub. Tal oli telefonikõne pooleli. Ning peagi sai terve buss sellest osa.

“Ükskord pidi see ju lõppema!” karjus naine telefoni. “Sa ei arvanud, et ma seda teen, jah?” Ta tundus ärritunud, kuid mitte hüsteeriline. Ta ei nutnud, ta käed ei värisenud. Isegi hääle võttis pärast seda esimest plahvatust paar tooni vaiksemaks. Ometi oli see nii palju keskmisest valjem, et kõik olid sunnitud pealt kuulma…

“Ma olen tüdinenud sellest, kuidas sa kunagi midagi ei ütle,” sisistas see naine. “Ma olen sinust tüdinud, kas kuuled? Sa teed näo, et kõik on hästi või lähed teise tuppa. Midagi ei ole hästi, kas kuuled? Võta see teadmiseks! Kõik on läbi! Näed, sa ei ütle jälle midagi. Kas sa üldse kuuled, mida ma sulle räägin?!”

Et siis lahkuminek. Kahe täiesti võõra inimese lahkuminek – kusjuures üks neist polnud siinsamaski, vaid kes teab kus, telefonikõne kaugusel. Seisin selle naise lähedal ja tundsin end kohutavalt ebamugavalt. Vaatasin vargsi ringi, et kohata mõnd sama ebalevat nägu, kelle pilgust tuge saada. Kuid kõik vaatasid mujale – aknast välja või enda ette.

Mobiiltelefonide ajastu. Oleme nii harjunud, et kõiksuguseid jutte aetakse kõikjal, käigu pealt. Et teised inimesed ei pane meie kõnesid tähelegi, kui neist tänaval, telefon peos, vesteldes möödume. Miks nad peaksidki, sest need jutud on võõrad ega puuduta-huvita juhuslikku möödakäijat.

Ometi tundsin kergendust, kui sain paari peatuse pärast maha minna. Ma ei tea, millal, kus ja kuidas see telefoni-lahkuminek lõppes, aga… ei peakski ju? Olen püüdnud sõnastada, mis mind selle olukorra juures õigupoolest häiris. Ja jõudnud järeldusele, et siitmaalt jooksis mu piir – kõik telefonikõned ei ole nii avalikud, et neid pidada avalikus ruumis, kümnete võõraste inimeste juuresolekul.

See tuletas meelde ühe mu tuttava hämmastust, kui ta möödus spordisaalist, mille maast laeni klaasaknad olid tänava poole. Ning otse nende akende taga olid trenažöörid, suunaga samuti tänavale. “Kujutad sa ette, inimesed treenisidki nende masinate peal?! Väntasid pedaale, üleni higised, otse akna all – põhimõtteliselt peaaegu tänaval. Nad olid nagu väljanäitusel.”

Aga üht teist tuttavat, toredat keskealist prouat, šokeeris hoopis ilusalong, mille akendest paistis kenasti, kuidas kundedele pediküüri tehakse. “Varem selline asi küll nii avalik polnud,” vangutas ta ehmunult pead. Ja mina mõtlesin teda kuulates, et praegu pole see sugugi väga ebatavaline…

Kui palju on vaid paarikümne aastaga muutunud avaliku ja isikliku tähendus. Ja kui palju ta muutub järgmise paarikümne jooksul? Ühtpidi oleme inimestena üksteisele lähemal – meil on justkui vähem saladusi. Aga teisalt..?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 260 korda, sh täna 1)