Jõuluaja ostumölludest ja annetamistest nii ja teisiti

Jõuluaja ostumölludestOngi käes aasta kõige suuremate ostumöllude aeg. Enamik inimesi ostab, sööb, joob ja tarbib jõulueelsel ja ka pühade ajal viisil, otsekui pärast pühade möödumist jõuaks kätte viimnepäev.

Kogu reklaamimaailm töötab täistuuridel, igal pool püütakse inimestele midagi pähe määrida. Kaubanduses on ülikiired ajad, sest korraga on inimesed rahakulutamisel eriti heldeks muutunud. Tundub, et igas väiksemaski kaubanduskeskuses istub kusagil pisike Joosep Toots, kes salamisi kutsub inimesi oma sajalisi luhvtitama – muidu lähevad teised veel koitama.

Õnneks mina selliste inimeste hulka ei kuulu, kellel pühade ajal raha taskus karjub. Olgu siis ajad paremad või halvemad, raha rohkem või vähem. Loomulikult kulutan ka mina sel ajal rohkem kui tavaliselt, ent ostuhullus mulle külge ei hakka.

Tilu-lilu kinkimisel pole mõtet

Lähedastele jõulukingitusi valides mõtlen eelkõige sellele, kas kingisaaja sellest ka siirast rõõmu tunda võiks. Olgu kink või kallim, aga olgu asja eest! Niisama tilu-lilu saaja võib sind küll laia naeratusega tänada, ent kui sa näed, et sinu kingitus kusagile riiulile või kappi niisama konutama jääb, pole sellisel kinkimisel ju mõtet.

Kindlasti toome varsti kõik tuppa jõulukuuse. Hiljaaegu ühes pealinna kaubanduskeskuses aega parajaks tehes kuulsin sealsest raadiost ülevaadet selle kohta, milline jõuluehete trend tänavu kehtib. Istusin pingile jalgu puhkama ja selle aja jooksul sain teada, et pean kõik oma vanad jõuluehted minema viskama ja täiesti uued ostma, kui tahan trendikas olla. Mina õnneks seda ei taha, aga mõni teine kindlasti. Mulle sobivad mu olemasolevad jõulupuuehted väga hästi.

Natuke arusaamatuks jääb mulle ka ostuööde korraldamine. Miks peab inimene öösel poodi minema? Ilmselt on ajad muutunud. Kunagi pandi inimesed, kes poest öösel kätte saadi, kindla koha peale istuma, nüüd lausa kutsutakse inimesi öösel poodi! Et osta soodsama hinnaga kaupu. Justkui päevavalges ei võiks kaupa soodsama hinnaga müüa.

Ja need allahindluse reklaamid! “Täna kogu kaup kuni miinus 70%!” nägin hiljuti ühes Kuressaare kaubanduskeskuses majatarvete poe uksel. Et mu kaasa oli otsustanud naisteosakonnas veidi ringi kolada ja mina vanamoodsa inimesena tavaliselt sinna temaga kaasa ei kipu, jalutasingi “miinus 70% poodi”.

Et aega oli ja reklaamis sisaldus sõna “kuni”, otsustasin endale selgeks teha, mille hinnad seal poes siis nii alla lastud on. Noh, kohvimasin on meil juba üpris vanake ja luriseb kaua, ka mõne uue tee- või mahlaklaasi võiks kappi osta, ehk veel midagi vajalikku, kuid nende miinused olid kõik vaid kümme kuni kakskümmend.

Pika otsimise peale pöördusin müüja poole ja küsisin, mis asi on seitsmekümne protsendise hinnaalandusega, ja kui selline asi tõesti olemas on, lubasin selle ka ära osta. Hoolimata sellest, millega tegu. Kuna mina ei leidnud, olin kindel, et ka tema ei leia.

Paistis, et müüjagi ehmus veidi ja tuli minuga koos seda sooduskaupa otsima. Ja kujutage ette, tema lõpuks leidiski! Ühe 4 cm pikkuse majapidamisküünla hinda oligi selles ulatuses vähendatud. Kahjuks või minu õnneks oli see ka ainuke kaubaartikkel, millele selline hinnalangus osaks saanud. Meest sõnast, härga sarvest, mõtlesin, ja olingi ühe odava küünlajupi võrra rikkam.

Kuid ega ma igapäevaelu päris mustades toonides ka näe. Jõulueelsel ajal on kaupa palju, hinnad on soodsamad, inimesed heldemad ja ega see ju kokkuvõttes meile kellelegi kahjuks tule. Aga vaid siis, kui ostja suudab vahet teha, mis on ehtne kaup ja mis niisama ilusaks disainitud rämps, mida püütakse inimestele kaela määrida.

Mäletan, et kunagi oli Kuressaares kohe selline pood, mida oma mõttes rämpsupoeks kutsusin. Asus seal kunagise Lemmiku poe kohal kesklinnas. Ei olnud seal ühtegi õiget asja, millele mina oleksin kasuliku otstarbe leidnud. Aga juba aastaid tagasi sulges see oma uksed, paistab, et Saaremaa pealinnas sodimüügiga rikkaks ei saadud.

Annetuste kogumise aeg

Üks eriline kampaania on veel tulemas. Ehk siis kõiksugu annetuste kogumine. Mina olen alati midagi annetanud, kui mulle tundub, et annetaja seda piskut vajab, olgu siis suvi või talv, pühad või tööaeg. Lihtsalt siis, kui kellelgi on halvasti läinud ja ta abi vajab. Jõuluajal tundub aga, et pool meie kaaskonnast on korraga hätta sattunud. Pesemist ja süüa vajavad kodutud aasta läbi, samamoodi vajavad pidevalt abi hulkuvate kasside-koerte hoiukodud, suurpered, puudega inimesed ja mitmed teisedki. Loomulikult on hea, et ka neile jõuluajal midagi meeldivat korraldatakse, ent ärgem neid ka muul ajal unustagem! Taolise otstarbega kõlavaid kampaaniaid võiks aastas rohkem olla.

Veidike häirib mind see, et telesaadetes kogutakse annetusi mingi kalli aparaadi ostmiseks, mida on mõnele kliinikule hädasti vaja. Tublid, kes selliseid kampaaniad korraldavad. Selliseid aparaate on ju palju ka soetatud, aga küsimusi tekitab see minus küll. Kas neid ei peaks kliinikutele ostma eelkõige riik, kelle kaukasse me maksumaksjatena pidevalt eraldisi teeme? Riigikassast läheb aeg-ajalt välja üsna küsitava otstarbega rahaeraldisi, aga näiteks hädavajaliku kompuutri ostmist ei toetata. Kas siin poleks koht, kuhu mõni poliitik oma “katuseraha” paigutada saaks? Annetada riigile, see tundub minu mõttemaailmale veidi võõras. Ehkki lastekliinikute tarbeks olen ma alati annetanud.

Aga pühad liginevad iga päevaga. Ja me kõik tarbime rohkem kui tavaliselt. Tarbimine elavdab majandust, riik kogub aktsiisi- ja käibemaksu näol nutsu meie suurde ühiskassasse. Millest me mistahes viisil ka ise aeg-ajalt osa saame.

Minu sõnum on see, et ka pidu saab pidada arukalt tarbides, iga kingitust saab valida selle kasulikkust hinnates. Ja peame meeles ka seda, et andmisrõõm on ikka kõige suurem rõõm. Unustada ei tohi seejuures asjaolu, et pärast pühadelõppu ei tule maailmalõpp. Pärast pühi algab taas argine igapäevaelu ja ka selleks ajaks peab natuke raha tagatasku jääma.

Toredat pühademelu kõigile!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 258 korda, sh täna 1)