Elu hooldekodus on nagu päris kodus (8)

Elu hooldekodus on nagu päris kodus

SOE TUBA JA LAHKE PERERAHVAS: Aino-Armilde Nael ja Vilma Kajupank on eluga hooldekodus rahul. Foto: Sander Ilvest

Kõik me saame ükskord vanaks, laulab Getter Jaani. Tõsi ta on. Aga kus keegi oma vanaduspõlve veedab, ei oska meist ilmselt keegi ette näha.

Kihelkonna hooldekodu asub kunagises haiglahoones. Ehkki see tundub pisikesevõitu, õhkub uksest sisse astujale vastu hubasust ja soojust. Nagu kodus. Heledapäine sõbralike pruunide silmadega juhataja Ave Väli kutsub meid lahkesti edasi. Selgub, et Ave Väli on olnud juhataja kõigest neli kuud. Varem Georg Otsa spaas kehahoolitsejana töötanud Ave õppis sotsiaalhooldust ja otsustas ametit vahetada. Kui küsin, kas teooria ja praktika lähevad kokku, vastab Ave, et kindlasti on mõned asjad, mis on teoorias ilustatud, kuid tegelikus elus teistmoodi.

Ave ütleb aga kohe ära, et eelarvamus, justkui oleks hooldekodus nii halb, et oma ema-isa sinna küll ei paneks, ei pea paika. Eakal inimesel on seal väga hea. “Nad on pestud, toidetud ja oma eakaaslastega koos. Ja kui oleks veel kahesed toad, oleks elamine päris ideaalne.”

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 138 korda, sh täna 1)