Üks meie seast: Oluline kink

Detsember meeldib mulle väga. Loen päevi kuu lõpuni, kui tulevad jõulud, sest see on aasta mõnusamaid aegu. Hiljuti istusin ühes seltskonnas, kus tuli jutuks, et näe, kohe saabki november otsa. Ja et päris kummaline, aga sel aastal pole pühasid veel ära lörtsitud. Et poodides ei kedrata veel päevad otsa jõululaulusid. Ning postkast ei ajagi veel päris üle reklaamlehtedest, mis pakuvad järjest uhkemaid kingiideid.

“Andke aega, küll jõuab veel,” arvas skeptik. “Äkki sel aastal ongi väheke teisiti,” lootis optimist. Kogu seltskond oli ühel nõul, et eelmiste aastate müügimöll on olnud liiast. Aitab kommertsist! Tahaks tänavu sellest võimalikult kõrvale puigelda, et jõulud enese jaoks ära päästa.

Mõni aeg tagasi oli mul harukordselt armas kohtumine. Oleneb ju, kelle mõõdupuu võtta, aga mulle isiklikult oli see üks erilisemaid lugusid, mida olen siiani kirjutanud. Käisin vestlemas Eestimaa jõuluvanaga, kes elab Jõgeval.
Kõndisime taadi lemmikpaikades ja rääkisime juttu – kujutle, et astud pika habeme, punase mantli ja tutimütsiga jõuluvana kõrval, kusjuures on täiesti tavaline vihmane novembripäev. Tore, veidi muinasjutuline olukord.
Seda valusam oli reaalsus, kui tuli jutuks, et mida lapsed siis tänapäeval jõuludeks soovivad. Päris paljud soovivad jõuluks oma isa, vastas taat. Et isa tuleks koju võõrsilt, kus ta töötab, ja saaks olla oma perega koos…

Mul ei lähe see vestlus kunagi meelest. Ühelt poolt sellepärast, et see märgib, millises seisus on praegu paljud Eesti pered. Teisalt sellepärast, et see soov tuletab meelde, mis on tegelikult oluline.

Muidugi on tore saada kingitust, mida avades näed kohe, et kingi tegija on mõelnud just sinu peale. Et see asi on hoolega valitud või suisa ise tehtud. Kuid igal aastal sahmib poodides ka inimesi, kes laovad ostukorvi juhuslikku kraami. Mitmekaupa mingeid kujukesi, linikuid, kilinaid ja kulinaid, mis lähevad kellelegi pakitäiteks. Enamasti ei tundu need inimesed õnnelikud, vaid tülpinud ja väsinud. Aga milleks end niimoodi vaevata? Kas kingitegemise kohustus on reklaamide kaudu nii sisse taotud, et peame end iga aastaga rohkem piitsutama – ikka kallimaid, suuremaid ja hulgim kinke ostma?

Kõik need asjad, mida meeleheitlikult reklaamitakse – kõige uuemad, kõige uhkemad, kõige nutikamad, kõige hinnalisemad –, on väärt üsna vähe, kui sul ei ole aega. Kui mõtleme mõnele möödunud tähtpäevale, siis mis sellest kõige paremini meenub? Kas see, millised olid kingitused? Või see, kes olid sel hetkel koos?

Need, kes peavad millegipärast oma lähedastest eemal olema, mõistavad hästi, kui suur asi on ühine aeg. Meie teised, kes me saame pidevalt oma kallitega koos olla, harjume sellega nii ära, et see tundub iseenesestmõistetav.
Aga kui kuuled, et keegi teine palub seda jõuluvanalt..? Siis ärkad justkui tardumusest ja märkad, et… midagi väga olulist on sul juba kingiks saadud. Võib-olla mõelda siis jõuludega seoses rohkem sellele, mismoodi seda aega õdusalt veeta? Kruttida niiviisi kogu “müra”, mis pühasid ümbritseb, enda jaoks vaiksemaks?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 197 korda, sh täna 1)