Jüri Ratas: Eesti tulevik Euroopas on meie teha (2)

Veidi enam kui kümme aastat tagasi, 14. septembril 2003. aastal toimus iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis teine ja seniajani viimane rahvahääletus. Meie riigi ja rahva tuleviku seisukohalt üliolulise otsuse langetamisest võttis osa üle poole miljoni Eesti kodaniku, kellest kaks kolmandikku toetas Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Alates 2004. aasta maist olemegi ELi liige ning 2011. aasta jaanuaris ühinesime teatavasti juba euroalaga.

Sarnaselt Eesti Vabariigile on kümne aasta jooksul oluliselt edasi arenenud ning endiselt muutumas ka Euroopa Liit. Olgugi et nii suurt ühinemislainet kui 2004. aastal ei tule ilmselt enam kunagi, jätkab Euroopa Liit laienemist. Värskeim euroliidu liige – Horvaatia – lisandus alles tänavu juulis ning sinna kuulub juba 28 riiki. Lisaks otsustati jätkata liitumiskõnelusi Türgiga ning ametlikeks kandidaatriikideks on veel Island, Makedoonia, Montenegro ja Serbia. Euroopa Liidus elab täna üle poole miljardi inimese. Seda on ligi kahesaja miljoni võrra rohkem kui näiteks Ameerika Ühendriikides. Kui suureks võib kasvada Euroopa Liidu liikmete ja elanike arv tulevikus, ei tea hetkel keegi kindlalt öelda.

Kümne aasta eest toimunud referendumil pidas suurem osa hääletanuid oluliseks meie selget kuulumist Euroopa majandus- ja kultuuriruumi. Kindlasti olid ja on Eesti inimeste jaoks jätkuvalt väga tähtsad ka avatud piirid ning Euroopa Liidust saadavad toetused. Eesti viimaste aastate riigieelarvetest on moodustanud euroliidu rahaline panus keskmiselt kuuendiku. Jätkuvalt on Euroopa Liidu toetuste osakaal väga suur ka ELi järgmisel eelarveperioodil 2014-2020.

Euroopa toel oleme saanud ellu viia mitmeid vajalikke investeeringuid kõigis Eesti maakondades. Meie omavalitsused, erinevad mittetulundusühingud ja ettevõtjad on olnud laias pildis eeskujulikud eurorahade kasutajad, kuid kohati oleme teinud ka ebaotstarbekaid investeeringuid. Järgmise seitsme aasta jooksul tuleb eurotoetuste kasutamisel mõelda ennekõike riigi ja rahva pikaajalistele huvidele ning jätta tahaplaanile parteipoliitilised ja isiklikud eelistused. Lihtsalt betooni investeerimise asemel tuleb meil enam keskenduda inimeste huvidele, nende elutingimuste reaalsele parandamisele.

Järgmiste aastate kõige tähtsam ülesanne ja suurim väljakutse on lahendada juba aastakümneid kestnud rahvastikukriis, ehk taastada positiivne iive. Me kõik teame, et negatiivse loomuliku iibe kõrval vähendab meie rahvaarvu veelgi enam üha kasvanud väljaränne. Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga liitumine andis meie inimestele vabaduse otsida välismaalt paremaid töö- ja elutingimusi. Seda õigust ei saa ega tohi kelleltki ära võtta. Samas tuleb meil senisest märksa enam pingutada, et muuta Eesti parimaks kohaks, kus sündida, elada ja perekonda luua.

Riigijuhtidel tuleb alati üheaegselt mõelda nii olevikule kui ka pikemale visioonile. Seetõttu on juba täna oluline valmistuda tulevikuks, mil Eestil tuleb ilma Euroopa Liidu abita hakkama saada. Ka siis peame leidma rahalisi vahendeid riigi, omavalitsuste ja Eesti inimeste jaoks vajalike investeeringute tegemiseks. Meil tuleb suuta iseseisvalt tagada Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikkus, mitte jääda lootma Euroopa Liidu abile.

Rahva heaolust ja tulevikust rääkides ei saa mööda vaadata ka Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikast. Teatavasti tõusevad otsetoetused järgmisel finantsperioodil tänu Baltimaade põllumajandusorganisatsioonide esindajate ning valitsusjuhtide pingutustele. Samas ei saa kasvuga lõpuni rahule jääda, sest meie toetuste tase jõuab 75%-ni Euroopa Liidu keskmisest alles 2019. aastal. Loomulikult on see parem kui tänane 42% määr, kuid Vabariigi Valitsuse suure töövõiduna esitletud kokkulepe on siiski tagasihoidlik kompromiss. Minu kindel seisukoht on, et kui Euroopa Liit ootab Eestilt solidaarsust, siis tuleb ülejäänud Euroopal meile samaga vastata.

Kahtlemata on Euroopa Liitu kuulumine toonud Eestile palju kasu, kuid igal mündil on kaks külge. Ülemaailmne majanduskriis, euroala võlakriis ning sellega kaasnenud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) loomine panid Eesti inimesi hindama Euroopa Liitu ning ennekõike euroala ka teises valguses. Eesti on kokku lepitud finantsalastest reeglitest alati kinni pidanud, kuid teiste riikide vastutustundetud valikud mõjutavad paratamatult ka meid. Siiski loodan, et majanduskriisist ja sellega kaasnenud probleemidest on õpitud kõigil tasanditel ning me suudame ühiselt tugevamana edasi minna.

Juba kuue kuu pärast valib Eesti rahvas taas oma esindajad Euroopa Parlamenti. Peagi algavas valimiskampaanias tuleb sisuliselt arutada erinevate Euroopa Liidu tulevikuvisioonide ning probleemide ja väljakutsete üle. Eesti on küll väike riik, kuid me ei tohi piirduda Euroopas pealtvaataja ja kaasanoogutaja rolliga. Meil tuleb kujundada selge arusaam, millist Euroopa Liitu ja euroala me näha soovime. Nii Vabariigi Presidendi, Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Euroopa Parlamendi liikmete kui ka eurovoliniku ülesanne on ühiselt seatud eesmärkide nimel pingutada. Loomulikult tuleb reaalse edu saavutamiseks teha ka tihedat koostööd meiega sarnaselt mõtlevate riikidega.

Eesti on nelja aasta pärast Euroopa Liidu eesistujamaa. Ühtlasi tähistame siis Eesti Vabariigi sajandat juubelit. Meie kõigi ühisest panusest sõltub, kas saame 2018. aastal oma riigi ja kogu Euroopa Liidu vahepealse arenguga rahul olla.

 

Jüri Ratas

Riigikogu aseesimees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 295 korda, sh täna 1)