Filminädal avati Tõnis Kipperi kinokuulutuste väljanäitusega (1)

VIIMANE LIHV: Vahetult enne väljanäituse avamist sikutas Tõnis Kipper enda käega oma kinokuulutused seinal otseks. Et kõik oleks nõnda, kuis peab. Foto: Sander Ilvest

Kolmapäeval õhtu hakul kogunesid Kuressaare linnateatrisse väärtfilmisõbrad, kes filminädala esimese filmi ootuses said osa ka ürituse avastardist – Tõnis Kipperi kinokuulutuste näitusest.

Tuntud raadiohääl ja kunstikoguja Tõnis Kipper ütles, et tema kogus on veidi alla 1500 kinokuulutuse, näitusel väljas neist 32.

“Panime näituse nimeks “Kino kuulutab” ja seda seepärast, et kui mina kogumisega alustasin ja neid plakateid tehti, siis öeldigi nende kohta kinokuulutused,” põhjendas ta.

Tõnis Kipper märkis, et kui vaadata nende plakatite kunstilist väärtust, saab igaüks oma hinnangu ise anda. Tegemist on enam-vähem nelja-viie kunstniku töödega.

“Olles suurt osa neist filmidest ka ise näinud, siis ega plakatite kujunduses konkreetse filmi sisu või mõte välja tulegi,” tunnistas ta. Toonased plakatikunstnikud tegid, kuidas arvasid, et plakat võiks välja näha. “Samas, kui vaadata kas või neid plakateid, mis reklaamivad näiteks Kuressaare filminädala filme, siis tehnoloogia ja Photoshop on võidutsemas, aga suurt kunsti ei paista tänasel päeval enam kuskilt,” tähendas ta.

Ise juhtub Kipper kinno aeg-ajalt ikka. Viimati käis ta Kuressaare TeatriKinos vaatamas Veiko Õunpuu filmi “Free Range”.

Lisaks on näitusel väljas mõned väikeses formaadis kuulutused, mida kunagi kasutati näiteks trammides, kus kolm sellist sätiti klaasi alla kõrvuti vaatamiseks. Kinomehaanikud kutsunud neid “tramvaikadeks”.

Vahetult pärast näituse avamist astus “kõik see mees” teatrisaali, mida võib filminäitamise ajal kutsuda ka kinosaaliks, tegemist ju siiski ka TeatriKinoga. Filminädala korraldaja Heli Jalakas kuulutas välja esimese filmi “Noor ja ilus” (“Jeune e Jolie”, režissöör Francois Ozon, Prantsusmaa 2013) ning tutvustas seda väheke, aitamaks publikul linateost mõista.