Ratastooliga Kuressaares (3)

Paraku on paljudes maakondades oluliste riigi teenuste kättesaadavus märgatavalt halvenenud. Veel näotum on aga olukord, kus puuduvad piisavad võimalused ligipääsuks alles jäänud avalikele teenustele.

Kuna töötan puuetega inimestega, tekkis mul huvi liikumispuuetega inimeste igapäevase toimetuleku vastu – just sotsiaalse suunitlusega avalikke teenuseid pakkuvate asutuste füüsilise ligipääsetavuse seisukohalt. Kas Kuressaare asutustes on tehtud invakohandusi, et ratastooli kasutajatele oleks ligipääs tagatud minimaalse kõrvalabiga?

Tallinna ülikooli sotsiaaltöö instituudis õppides kirjutasin sel teemal ka magistritöö, mille läinud aastal kaitsesin.

Varjatud vaatlus katseisikuga

Et katsetada ratastooliga füüsilist ligipääsetavust asutustele, lasin neist hinnata kahtkümmend üht. Valimisse kuulusid töötukassa, maksu- ja tollikeskuse, maa- ja muinsuskaitseameti, politsei ja ohvriabi kohalik osakond, tööinspektsioon, notar Marika Leisi kontor, maa- ja linnavalitsus, linnateater, keskraamatukogu, Kuressaare täiskasvanute gümnaasium ja Saaremaa ühisgümnaasium, Pargi ja Rohu lasteaed, Kuressaare muusika- ja spordikool, perearstikeskus ja dr Sille Väli perearstivastuvõtt ning linna päevakeskus.

Neid külastas mullu märtsis-aprillis katseisikuks palutud vabatahtlik ratastoolikasutaja. Tegemist oli varjatud vaatlusega, hinnatav asutus ei olnud katsest teadlik.

Hinnanguid anti, alustades liikumist parkimiskohast teenuse osutaja ehk klienditeenindajani või mõne muu sihtkohani. Selleks võis olla näiteks tualettruum, garderoob või teatrisaal.

Selgus, et teed hoonete sissepääsutasandini olid valgustatud 17-l ja valgustamata neljal asutusel 21 vaadeldust. Panduseid ehk kaldteid oli ühendusteedena eri tasapindade vahel, sealhulgas hoonetesse pääsemiseks, kasutanud vaadeldavatest asutustest 11, üheksal taoline lahendus puudus ja ühel ei olnud selle järele vajadust.

Saare maavalitsuses on treppidele paigaldatud käsipuud, aga pandusel need puuduvad. Kuressaare linnateatris on käsipuud paigaldatud ainult seesmistele treppidele, pandusel ja välistel treppidel need puuduvad. Kuressaare Pargi lasteaias on käsipuud ainult laste poolt enam kasutatavatel treppidel. Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis on käsipuud suurematel seesmistel treppidel, peaukseni viivad astmed on käsipuuta. Saaremaa ühisgümnaasiumis saab käsipuid kasutada suurtel (kolm ja rohkem astet) treppidel ja välisel pandusel, seesmisel pandusel ja väikestel (kuni kolm astet) treppidel käsipuud puuduvad. SA Kuressaare Hoolekanne trepid on varustatud käsipuudega, aga pandusel käsipuu puudub.

Pakutava teenuseni jõudmiseks tuleb ratastooli kasutajal läbida veel hulk katsumusi.

Jõudes hoone sissepääsutasandini, tuleb tõdeda, et vaadeldavatest asutustest on katseisikul võimalik avada välisuks ainult üheksal juhul ja sealt edasi liikuda ühel juhul. Avatavad uksed aga ei fikseeru. Mis tähendab seda, et ratastoolis liikuja avas ukse kergelt, kuid lävepaku ületamisel vajus uks kinni ja jättis ratastooli ukse vahele. Peaukse lävepakk puudus ainult ühel teenusepakkujal. Teatud juhtudel ei olnudki probleemiks olemasolev lävepakk, vaid kinni vajuv uks.

Uurimistulemused näitavad, et hinnatavates asutustes on kasutatud teatud universaalse disaini elemente, aga ratastooliga liikumist silmas pidades ei ole lahendused lõpuni läbi mõeldud. Nii võis asutustest leida panduseid, millel puuduvad käsipuud, või lifte, mille ukse siseküljel ei ole linki. 99 protsendil vaadeldud hoonetest olid sissepääsu ustel lävepakud, mõningatel juhtudel lisaks veel ukse ees aste või astmed. Üheksal juhul oli hoonesisene liikumistee libe, sest viimistlusplaadi valikul ei olnud arvestatud võimalike liikumisabivahenditega.

Meie ühiskonnas on veel väga võõras liikumisteede märgistamine, kasutades rahvusvahelist ratastoolikasutaja tunnust ehk piktogrammi, ja liikumisteede, tasapindade vaheldumise ning ruumide paiknemise märkamise paremustamine kontrastsete värvide või vastava valgustusega. Esimest nimetatud lahendust oldi kasutatud vaid ühes üldkasutatavas hoones.

Tegelikult saab probleemne füüsiline ligipääsetavus alguse juba erisõiduki parkimisest, sest invaparkimiskohad olid olemas ainult kaheksal asutusel. Edasi takistab liikumist jalg- ja kõnniteede väga kehv seisukord.

Ratastooliga iseseisvalt ja ohutult kasutatavad olid kuue sotsiaalse suunitlusega avaliku teenusepakkuja liikumisteed invaparkimiskohast hoone sissepääsutasandini. Tavaline on olukord, kus tuleb liikuda mööda sillutist, mille kivid on lahti ja/või katkised. Kivide vahed on suured ja täiteta ning vihmavee äravoolukanalitega.

Parim olukord spordikoolis

Vaatluses osalenud katseisik pidi tõdema, et minimaalse kõrvalabiga ehk antud juhul ainult sissepääsu ukse avamisega abistaja poolt, oli valimist võimalik kasutada ühte sotsiaalse suunitlusega avalikku teenust pakkuvat asutust Kuressaare linnas, see oli Saaremaa spordikool.

“Kõige rohkem panid mind meie linnas imestama ligipääsuvõimalused esmatasandi arstiabi osutajatele,” märkis katseisik. “Kummalegi hoonele ei olnud võimalik ligi pääseda, isegi mitte sissepääsutasandini. Ometi on tegu teenusega, mis peab olema kõigile kättesaadav. Eriti ratastooli kasutajaga võib juhtuda palju õnnetusi.”

Minu uuringu tulemusena selgus, et kõige parema füüsilise ligipääsetavusega on Saaremaa spordikool – seal oli täidetud kaheksa nõuet 14-st. Seitse nõuet oli täidetud Eesti töötukassa Saaremaa osakonnas, maa-ameti Saare katastribüroos, notar Marika Leisi büroos, Saare maavalitsuses, Saare maakonna keskraamatukogus, Kuressaare muusikakoolis ja SA-s Kuressaare Hoolekanne.

Oma magistritöös tõin kõige kehvema ligipääsetavusega asutustena välja tollal Lossi tänaval ühes majas tegutsenud SKA Ohvriabi osakonna Saare ohvriabikeskuse ja Kuressaare politseijaoskonna, kus oli täidetud üks nõue 14-st. Kahe täidetud nõudega järgnes Perearst Sille Väli OÜ.

Praegu võib märkida, et olukord Saare ohvriabikeskuses ja Kuressaare politseijaoskonnas, mis nüüd asuvad uues kohas, on tunduvalt paranenud. Samuti on ligipääsetavamaks muutunud sotsiaalkindlustusameti Kuressaare klienditeenindus. Teiste asutuste ligipääsetavamaks muutmise kohta viimase aasta jooksul mul andmed puuduvad.

Paraku võib tehtud uurimistöö põhjal tõdeda – Kuressaare linna sotsiaalse suunitlusega avalikele asutustele ja seal pakutavatele teenustele ei ole füüsiline ligipääs ratastooli kasutava kliendi seisukohast tagatud. Mida rohkem on asutuse tegevus suunatud aga kasumi teenimisele, seda paremini on tagatud füüsiline ligipääsetavus kõikidele ühiskonnagruppidele.

Uurimusest võib järeldada, et seni, kui riiklikul tasandil puudub kontroll ega ole välja töötatud piisavaid karistusmeetmeid, ei ole kõikidele ühiskonnagruppidele võimalik võrdsetel alustel tagada isegi sotsiaalse suunitlusega avalikke teenuseid.

Juta Levin
Saaremaa puuetega inimeste koja sotsiaaltöötaja,
rehabilitatsiooniteenuse koordinaator

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 455 korda, sh täna 1)