Usk kollidesse toob linnateatri lavale Killu ja Müraka loo (FOTOD) (3)

Usk kollidesse toob linna-teatri lavale Killu ja Müraka

KOLLITAMAS-LOLLITAMAS: Kollide kukile on roninud Killu (Kati Ong), kes enne kollidega kohtumist arvas end neid koledasti kartvat. Kollide rollis (vasakult) Mati Talvistu, Aili Salong ja Hannes Prikk. Foto: Irina Mägi

“Tee silmad lahti ja hakka mind kartma! Karda nüüd mind, siis ma saan ära minna!” hõikab Mürakas, esimest korda elus kollitav koll, peadpidi teki all kügelevale Killule. Tüdrukule, kes arvab, et kardab kolle koledal kombel.

Umbes nõnda kõlab tuleva nädala neljapäeval Kuressaare linnateatris esietenduva lastetüki “Killu ja Müraka” ühes stseenis kolli kehastava Hannes Priki käsklus väikesele Killule (Kati Ong). Tüdruku ja kolli lugu pärineb linnateatri loomingulise juhi Aarne Mägi mõtteist ja sulest.

See lugu on eeskätt lastelugu seetõttu, et sügaval sisimas pole Aarne Mägi ise ikka veel lapsemeelsena lakanud uskumast. Kollidesse, jõuluvanadesse ega teab kellesse veel, keda “normaalne” täiskasvanud inimene justkui uskuma ei peaks. Aga tema usub ja ometi on temagi täiesti normaalne.

Killu ja Mürakas ongi lavastuse kaks tegelast. “Üks on Killu ja teine Mürakas,” naerab Mägi ühe järjekordse proovi eel oma värskest lavatükist kõneldes. “Üks on tüdruk ja teine koll.”

Kollid, keda pole vaja peljata

Killu ja Müraka lugu räägib autori sõnutsi igas inimeses peituvatest hirmudest, millest ei saada täielikult lahti kunagi. “Võime täiskasvanuna seda eitada, aga ometi vaatame õhtul voodis magama jäädes, et jalg teki alt välja ei jääks. Tõmbame teki ikka peale,” selgitab Mägi. “Olen enam kui veendunud, et inimene, kes seda eitab, valetab.” Kas just täpselt sellist liigutust, aga midagi taolist teevad tema arvates kõik, nii väiksed kui suured, noored kui vanad.

“Kollid, kes on elanud meie voodi all, kummutis, kappides, ahju otsas või radiaatori vahel, on kuskil siiani olemas,” kinnitab ta. Mägi räägib, et asjad, mille kohta oleme alati teadnud, et need on kindlasti kas nii- või naasugused, kas head või halvad, ilusad või inetud, ei pruugi tegelikult üldse sellised olla.

Aarne Mägi teab, et elamine standardses maailmas on paratamatu, ühiskonnas peame ikka alluma mingitele kindlatele reeglitele. Küll aga ei saa me kõigisse neisse reegleisse lõpuni kinni jääda. Pealegi, väikesed hirmud, mis on lapsepõlvest saati me sees, ei pruugi sugugi halvad olla. Mägi sõnul on need tavaliselt lihtsalt lapsepõlve loomuliku ettekujutuse vili. Mida elavama fantaasiaga on laps, seda elavamalt on ta võimeline ette kujutama.

“Täiskasvanuks saades hakkame neid asju eirama. Oleme suured ja leiame, et ei ole olemas mingeid kaitseingleid ega haldjaid,” tõdeb ta. Mingis eas lapsele suudetakse selgeks teha, et jõuluvana on kuskil kaugel olemas, ent järgmisel hetkel kaotab see igasuguse tähenduse. Jääb alles rituaal, kui seegi.

Mägi kinnitusel elab jõuluvana tema jaoks endiselt põhjamaal. Jõuluvana ei pea olema mingi eriline mees, kes põhjapõtradega mööda taevalaotust kappab. Ta võib olla täiesti tavaline inimene, aga olemas ta on. “Ma usun sellesse. Ja ma usun ka kollidesse. Et nad on kuskil siiamaani olemas!” kinnitab ta. Iseasi on, et neid ei pea kogu aeg kartma. Seekordses lavaloos ongi kollid pigem naljakad ja sõbralikud.

Arusaadav nii lastele kui suurtele

Aarne Mägi käest on küsitud, kas ta on saanud looks inspiratsiooni Hollywoodi animafilmist “Kollide kompanii”. Kätt südamele pannes tunnistab ta, et nii see pole. “Pean siiralt tunnistama, ma pole seda näinud. Kui mingid asjad on sarnased, siis on see puhas kokkusattumus ja lõppkokkuvõttes elus ongi ju ainult veidi üle mõnekümne stsenaariumi,” nendib ta.

Killu ja Müraka kollilugu on Mägi hinnangul arusaadav nii lastele kui ka täiskasvanutele. “Ega üle oma varju hüppa ja kes mu lugusid on näinud, saab aru küll, et see on järjekordne Aarne Mägi tehtud lugu,” naerab ta. Mägile lihtsalt meeldivad lapsemeelsed lood. “Ka “suurena” on mind köitnud raamatud, kus on sees unistus, mis polegi ehk alati kättesaadav.”

Ta tunnistab salgamata, et teda köidavad lood, kus tegevus reaalsusest veidike kaugeneb. Samas on kõik sealjuures nii tajutav või kohati suisa käega katsutav, et tundub, see lugu toimub kuskil siinsamas.

“Mul juhtub kogu aeg selliseid asju ja ma usun, et kõigil juhtub. Mõni inimene lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu, ei mõtle sellele, ei tahagi mõelda sellele, ning see on natuke kurb,” julgustab ta kõiki taolistele asjadele rohkem tähelepanu pöörama, neisse peitunud muinasjuttu tabama ja mis samuti oluline – uskuma.

“KILLU JA MÜRAKAS”

Kogupereetendus, mille otsene sihtgrupp on siiski 5–10-aastased. Autor ja lavastaja Aarne Mägi, kunstnik Annika Aedma, muusika autor Laine Lehto. Lavastuses kõlab neli originaallaulu, mille autor on, nagu juba mainitud, Laine Lehto.

Osades: Kati Ong, Hannes Prikk, Aili Salong, Mati Talvistu.

Esietendub 5. detsembril kell 19 Kuressaare linnateatri suures saalis. Etendusi jagub tervesse detsembrikuusse, mängukava on ülal linnateatri kodulehel www.kuressaarelinnateater.ee.

Galerii fotode autorid Sander Ilvest ja Irina Mägi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 597 korda, sh täna 1)