Kõne Iffile

Täna räägime Iffiga reisimisest ning tema äsjasest unelmate reisist Peruusse.

Olen reisinud ilmas mitmel pool, aga seekordne Peruu reis – sada protsenti turismireis – oli imeline. Olin Peruus käimisest vaata et lapsest saadik unistanud, lugenud selle maa kohta palju, ja mõtlesin: kas nüüd või mitte kunagi. Aga sai see reis ära tehtud ja ma olen tohutult õnnelik, sest kõik ületas oodatu. Ma ei ole midagi võrreldavat näinud ei looduse ega mälestiste poolest. Muljeid on tohutult palju, tegin peaaegu 800 fotot.

Meil oli tore grupp, võrratu giid ja tihe programm – nägime kõik põhilised turismiatraktsioonid ära: Machu Picchu linna, Nazca kõrbejoonised, Titicaca järve roost ehitatud ujuvate saartega, kus inimesed elavadki.

Olen Machu Picchut ka telekast ja fotode pealt näinud – see, mis sa kohapeal näed, on hoopis midagi muud. Loodus on seal pööraselt võimas, mäed väga kõrged ja järsud. Meie ronimine seal kestis vahetpidamata kolm-neli tundi. Aga meie grupis oli ka üle 70 aasta vanuseid inimesi, kes vapralt ronisid kõik kohad läbi ega kaevelnud.

Sõitsime kaks korda üle Andide, olime isegi 4,5 km kõrgusel. Tuli valida liikumise kiirust ja tempot, sest vahepeal tekkis tunne – mida ma ei ole kunagi tundnud –, et õhku on puudu.

Lisaks võrratule loodusele on Peruus võrratult lahked inimesed. Väga palju kantakse rahvariideid, eriti lõuna pool. Lõuna-Peruus kannavad naised peanupu otsas naljakaid väikseid kaabukesi. Ka toidud on Peruus väga maitsvad.

Kliima on Peruus erakordselt hea. Soojakraade oli kahekümne ümber ja väga palju higistada seal ei saanud.

Muidugi on kaks nädalat Peruu nägemiseks liiga lühike aeg. See pole piisav ühegi koha nägemiseks. Isegi Saaremaa tundmaõppimiseks mingisugusest kolmepäevasest ringisõitmisest ju ei piisa.

Kui nüüd käidud kohtadest mingit edetabelit koostada, siis praegu paigutub Peruu-reis kindlalt esikohale. Mu üks suur unistus oli kunagi näha Egiptuse püramiide ja see reis võiks samamoodi olla esimesel positsioonil, sest tähtis on see emotsioon, mis sa sealt saad.

Samas – Islandil oli sealne maastik ja mõni armas pisike maakirik nii eriline, et olin lausa šokeeritud. Praegu aga on Peruu küll raudselt number üks.

Kui mõelda, kumb on õnnelikum, kas see inimene, kes kodust kuhugi ei lähe või see, kelle hing aina igatseb uusi kohti, siis mina arvan, et inimene, kes kuulub sinna teise kategooriasse. Eks see on individuaalne, aga mina tahan siiski mõningaid asju oma silmaga näha. Hea on ju istuda tugitoolis ja vaadata telekat, et ohohoo, aga kohapeal on asjad teistmoodi. Kunagi tuli üks tuttav Ameerikast, näitas filmi Suurest kanjonist ja muudkui kiitis, kui võimas see on. Mina pidasin moka maas, mõeldes: mis see siis ikka nii väga on! Aga elusaatus viis mind sinna kanjoni äärde ja olin täiesti sõnatu – see on jälle üks looduse ime, mille suurust ja võimsust ükski film ega pilt edasi anda ei suuda.

Ega neid unistuste reisisihte, kus veel tingimata peab ära käima, ausalt öeldes enam eriti ei olegi. Tahaks küll käia Põhja-Itaalias Toscana kandis, sest seal on väga palju kultuuri, ajalugu. Oleme korra seal ühel bussireisil käinud, aga kuna nägime üsna vähe, jäi see kuidagi hinge peale kripeldama. Seal tahaks oma käe peal autoga ringi sõita, teeks endale ise programmikese, kuhu minna ja mida vaadata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 193 korda, sh täna 1)