Suur kummardus kaduvale kunstile (VIDEO) (3)

Suur kummardus kaduvale kunstile

KAHE INIMESE ELU: Piret Rauga Melissa ja Peeter Tammearu Andrew on osanud oma elu nii eri radu elada, kui vähegi võimalik. See elu rullub kirju lugedes lahti ka publiku ees. Foto: Sander Ilvest

Nii öeldakse lavastuses kirjade kirjutamise (kunsti?) kohta. Tõesti, millal me viimati kellelegi kirjutasime? Omakäeliselt, omi mõtteid, päris paberile? Kas me selle arhailisena tunduva oskuse unustamisega ei mineta ka midagi sootuks olulisemat – oskust mõelda ja soovi jagada mõtteid lähedastega?

Kuressaare linnateatri vastne lavastus “Armastuse kirjad” paneb proovile hulga vaatajate eelarvamusi. Et vaid kaks inimest ja väike saal ja lavakujundust klassikalises mõttes polegi. Muusikat ka pole. Rääkimata videoinstallatsioonidest, tossust, tulevärgist etenduse lõpus ehk kõigest, millega eesti teatris sageli üritatakse korvata saamatust ja küündimatust.

On vaid kaks inimest, kes loevad ja mängivad pea poole sajandi vältel teineteisele kirjutatud kirju. Nendesse kirjadesse mahub nii lapsepõlv kui ka hiiliv vanadus, lootused, millel polnud määratud tõeks saada. Ja igatsus, mis on seda suurem, mida üksildasematena me end inimeste seas tunneme ja ebareaalsem on võimalus PÄRISELT õnnelik olla.

Millegipärast usun, et inimesed, kes on suutnud sisimas noist eelarvamustest võitu saada ja end teatrisse vedanud, ei pettu. See lihtne siiras lugu oskab puudutada igaüht. Omal moel. See tuletab meelde me endi ütlemata jäänud sõnu, väljarääkimata unistusi ja oskamatust teha õigel ajal õigeid otsuseid. Võib-olla aitab just see lavalugu meil oma olevikus-tulevikus tabada hetki, kus otsustada, endale näkku või silma vaadata ja anda aru, et kui nüüd teen nii või mis veel hullem, jätan tegemata-ütlemata, siis ei saa seda enam kunagi muuta, heastada. Hiljem ongi liiga hilja. Päris segane jutt, aga kes lavastust näinud, küll see aru saab.

Lugu ise on lihtsamast lihtsam. Ühel möödunud sajandi 1980. aastate sombusel talvepäeval, kui kogu Ameerika idarannikul sadas lörtsi ja vihma, sai 56-aastane ühendriikide senaator Andrew Makepeace Ladd tagasi paki kirju, mida ta oli poole sajandi vältel kirjutanud oma elu suurimale armastusele Melissale. Teine pakk, Melissa kirjad temale, ootab kirjutuslaua alumises sahtlis. Nendes kirjades on kahe inimese elu, kes kõigi muude heade ja vähem heade omaduste kõrval oskavad oma elu nii eri radu elada, kui vähegi võimalik.

Selle Pulitzeri preemiale kandideerinud lavaloo leidis Jaak Allik. Siinkohal talle suur kummardus, et ta selle loo just Kuressaare linnateatri tarvis tallele pani ja lavastuse oma hindava pilguga üle vaatas. Allikut tasub uskuda ja usaldada. Olen 200 protsenti nõus nii tema kui veel mitme inimese arvamusega, et Melissa on Piret Rauga üks parimaid, kui mitte see kõige-kõigem roll. Midagi halba ei saa kosta ka Peeter Tammearu rollilahenduse, lavastuse ja – taas! – suurepärase tõlke kohta.

Lavastus on tõestus sellele, et tõsiselt hea teatri sünniks pole vaja muud midagi, kui vaid kahte olulist asja – väga head materjali ja väga häid näitlejaid. Siis on tagatud ka kolmas oluline komponent – publik.

“Armastuse kirju” vaadates tabasin end mõttelt, millal mina viimati kellelegi kirjutasin? Äkki peaks seda kaduma kippuvat kunsti meelde tuletama? Kui õige kirjutaks kellelegi? Ja kui sõnadest puudu tuleb, võin joonistada kirja lõppu üle koolakokteili hüppava känguru…

 

A. R. Gurney “Armastuse kirjad” (“Love Letters”)

Tõlkija ja lavastaja Peeter Tammearu, konsultant Jaak Allik, osades Piret Rauk ja Peeter Tammearu.
1989. aastal kandideeris Gurney näidendiga “Love Letters” Pulitzeri draamapreemiale. Näidendit on esitanud paljud nimekad näitlejad – Mel Gibson ja Laura Linney (1993),
2007. aastal andsid teatrite toetuseks heategevusüritusi Sigourney Weaver ja Jeff Daniels. Eestis on Gurney näidendeid varem mängitud Ugalas ja Rakveres (“Söögituba”) ja Endlas (“Sylvia”).
Esietendus 9. novembril Kuressaare linnateatri sinises saalis.


Kumb on siiram, kiri või päriselu?

Laupäeva õhtul Kuressaare linnateatris “Armastuse kirju” vaadanud inimesed kiitsid nii süžeed kui ka näitlejatööd.

Saaremaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Rita Ilves ja Kuressaare gümnaasiumi sama valdkonna õpetaja Marit Tarkin jäid etenduse sõnumi üle pikemalt arutlema. Ilves leidis, et tegemist on siira ja nostalgilise looga, mida vaadates kohati muigad ja samas on ka natuke klomp kurgus. “Meeleliigutust tekitab,” tõdes ta. “Meenutasime just, et on meilgi kooliaegseid kirju, mida tänapäeva arvutipõlvkonnal ju kahjuks enam ei ole,” lisas Rita Ilves, mainides, et vahel on tore neid kirju jälle vaadata.

Marit Tarkin tunnistas, et kui esimese vaatuse lõpus üks osatäitjaist lahkus ühest uksest ja teine teisest, tundis tema, et silmanurk läheb niiskeks. “Mulle meeldis esimeses pooles väga, et kirjas on inimene üks ja kokku saades teine. Ma ei tea veel, kuidas lugu lõpeb, aga see püstitas põneva mõtte – kuidas kõnelevad kirjad ja kuidas inimesed, kui nad kokku saavad,” arutles Tarkin etenduse vaheajal. Tema sõnul on inimene päriselus siiram, sellele aitab kaasa kehakeel. Kirjas annab palju ära peita.

Rita Ilves arvas, et see on inimeseti erinev. “Mul on tuttavaid, kellest tean, et nad ei olegi võimelised mingitest asjadest täiesti siiralt rääkima. Mingi tõke tuleb ette,” ütles Ilves, lisades, et kirja teel on neil seda lihtsam teha. “Oleneb muidugi, mida ja kellele.”

Marit Tarkin märkis, et “Armastuse kirjades” meeldis meesosalisele väga kirjutada. “Mehed räägivadki päriselus sageli vähem, aga kirjas saavad kõik selle ära öelda, mida kokku saades võib-olla ütlemata jätavad.”

Sõbrannad Ene ja Mai märkisid, et neilegi meeldis etendus väga. Lihtne ja ilus lugu ei vajanud nende sõnul mingisugust ülearust butafooriat. Sama arvas ka teine sõbrannade paar, kes oma nimed paraku enda teada soovisid jätta. “Siin on tekstil oma sõnum ja mingeid lisasid ei olegi siia vaja,” kinnitasid nad siiski kui ühest suust.

Kertu Kalmus

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 687 korda, sh täna 1)