Nõudlus sisesõidupargi järele ei kao kuhugi (4)

Aasta võis olla 2003–2004, kui tolleaegse generatsiooni rulatajad, uisutajad ja ratturid – mina nende seas – unistasid päris oma sisesõidupargist. Põhjuseks muidugi see, et oma hobi sai Kuressaares harjutada ainult Smuuli välipargis ja tänaval. Paraku on kõiki neid spordialasid mugav harrastada vaid kuiva ja sileda pinna peal. Vihm või lumi rikuvad spordivahendeid ja teevad atraktsioonid ohtlikult libedaks.

Toona said poisid endale võimaluse. Kuna linnal raha ei olnud, aga poisid tahtsid sõita, siis leiti suuline kompromiss ühe mahajäetud laguneva hoone omanikega. Võimalik, et omanikuks oli tol ajal linn, seda ma ei tea. Igatahes poisid said loa hoonet, kus praegu asub Harakapesa, kasutada tingimusel, et hoitakse puhtust ja korda. Kõik atraktsioonid tuli poistel oma vahenditega ise ehitada, aga vähemalt oli luba ja katus peakohal.

Ise ehitasid ja kraamisid

Noored ehitasid ja kraamisid päevade kaupa, nautides igat hetke. Tihti läks midagi katki, aga see tehti kiiresti korda. Oluline oli, et poisid said atraktsioone vormida loominguliselt, vastavalt oma vajadustele ja vahenditele. Arvan, et too esimene omaalgatuslik siseskeitpark oli isegi vägevam kui praegused välipargid Kuressaares kokku.

Vaadates seda, millega praegune ekstreemspordisõprade generatsioon tegeleb, võin öelda, et mõistan neid ja seda, miks nad sinna hoonesse – vanasse teenindusmajja – oma sõidutandri tegid. Paraku ei ole ma pädev hindama selle hoone varisemisohtlikkust, kuna pole seal viibinud. Raudbetoon muutub varisemisohtlikuks, kui see on aladimensioneeritud või kui selles on praod, kust kaudu vesi jõuab terasarmeeringuni, pannes selle roostetama.
Muidugi ei tohi ka kandvaid seinu või poste kogemata maha lõhkuda.

Kui see hoone on reaalselt varisemisohtlik, peaks kohe esimese asjana koosoleku korraldama ja poistega kokkuleppele jõudma, et nad seda ei kasutaks, ning leidma alternatiivina teise, ohutuma koha. Kui maja on varisemisohtlik, võib ju mõni laps halvemal juhul surma saada ja mitte seetõttu, et kukkus rulaga, vaid konstruktsiooni stabiilsusekao tõttu.

Rämpsust atraktsioonide rajamine polegi kõige ohtlikum – noored teevad seda iga päev ka väliparkides, luues loominguliselt juurde uusi pindu. Ekstreemspordihuvilisel noorel peab ohutunne olema piisaval määral välja kujunenud – muidu ei saa sellise spordialaga lihtsalt tegeleda. Sellega, kui sõidupind puruneb, oskavad nad arvestada ja riske võtta. Hull asi on aga, kui õnnetus juhtub maja endaga, mattes mõne inimese enda alla. Kui hoone hakkab varisema, ei pruugi sellest aru saada enne, kui on liiga hilja.

Kas Kuressaare linnavalitsus või lapsevanemad lepivad tõesti teadmisega, et mõni noor võib hukka saada, kuna nad ei ole lastele spordialaga tegelemiseks ohutumat kohta leidnud? See probleem pole ju eile tekkinud!

Abilinnapea Argo Kirss eeldas omal ajal, et initsiatiiv ehitada ohutu siseskeitpark tuleb noorte endi poolt. Minu arvates on natuke naiivne arvata, et 10–17-aastased noored peaksid hakkama toetusprojektidega raha taotlema, projekteerijate, ametnike ja ehitusfirmadega suhtlema. Seda see initsiatiiv ju tähendaks?

Probleemiga peab tegelema

Oluline on, et probleemiga tegeletaks, ning kui maja on tõesti varisemisohtlik, tuleb esimese asjana noored sealt välja saada.

Minnes tagasi minevikku, tunnen vajadust selgitada, mis meie kunagisest omatehtud sisesõidupargist sai – võib ju sarnane saatus oodata ka praegust. Ühel hetkel leidsid ekstreemspordist mitte lugu pidavad noored, et see koht võiks olla ideaalne ebaseaduslik peopaik. Kuna lapsevanemad, linn või omanikud kuigi suurt järelevalvet pargile ei teinud ning ka meie polnud võimelised peohuvilisi sealt välja ajama, lõppes asi niimoodi.

Atraktsioonid lõhuti kasutuskõlbmatuks, ruumid oksendati ja lagastati täis, kiled akende eest kisti puruks. Mingi ruum taheti isegi põlema panna. Kuressaare esimesest omatehtud sisepargist sai narkomaania, joomarluse ja alaealiste läbupaik. Arvan, et sama saatus võib oodata ka praegust kohta, kui keegi just kätt ette ei pane.

Noorte nõudlus sõidukoha järele on püsinud juba aastaid. Kui ise veel sõitsin, oli Smuuli välipark teinekord nii ülerahvastatud, et oli raske vaba atraktsiooni leida. Juba ainuüksi rulatajaid oli sel ajal 20 ringis, lisaks ratturitele ja uisutajatele. Usun, et praegu on Kuressaares 50–60 tänavaspordihuvilist, kes vajavad ka talvel kuiva ja ohutut sõidukohta.

Pakun välja lahenduse. Linnavalitsus võtab vastutuse ja tegeleb asjaga: leiab sponsorid või taotleb vajaliku raha toetusprojektide kaudu, et ehitada nõudlusele vastav sisesõidupark. Hoone ei pea olema uus, võib vajada ka rekonstrueerimist. Maja võib olla isegi kütte ja veeta, tähtis on aga sile põrand, turvasüsteemid ja valgustus. Sisepargi pindala võiks olla vähemalt 250 ruutmeetrit – see oleks piisavalt suur, et ehitada atraktsioonid ja jaguks sõiduruumi.

Nõudlus sõidukoha järele on püsiv ega kao kuhugi. Kui vanad ekstreemspordisõbrad enam ei sõida, tulevad uued, alati.

Andres Talk
ekstreemspordihuviline

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 550 korda, sh täna 1)