Riigikapitalismi ajastu algus (7)

Riigikapitalismi ajastu algus

Foto: Sander Ilvest

• Siim Kallasest saab Eesti president.
• Superministeeriumi ehitus sümboliseerib riigi ülbust ja prassimist.
• Estonian Airiga korraldatud eksperimendi eest peavad inimesed vastutama hakkama.

Tallinna kesklinna kerkivat kaht ambitsioonikat torni ühendab kaks kolmekorruselist klaasgaleriid, kus asub ligi 400 ruutmeetri ulatuses puhkeruume. Suured mõtted tulevad ikka aknast kaugusse vaadates. Argipäeva õhtuti kell 17.05 täitub kümnendi arhitektuuriteose esine plats sadade koju tõttavate ametnikega.

Ühendatud superministeeriumi peahoone avatakse suure peoga. See on sündmus mitme ministri poliitilises karjääris ja pikaajaline kindlustatud mõnula ametniku istumise all.

Kindla peale parandab uus maja omavahelist suhtlemist, mis, olgem ausad, oligi ju üks argumente selle ehitamisel. Ministeeriumid vajavad uut spordisaali, saunakompleksi, ei segaks ka ujula. OK, ujula jätame välja, kuna paar närvilist ajakirjanikku võivad üle reageerida.

Vana kooli mehed teavad, et just saunalaval jagati nädala jooksul kogunenud tarkust. Õhtu alguses valati Moskva meestele viina sisse ja hiljem peksti vihtadega raha välja.

Sarnaselt paljude teiste oluliste inimestega saab 2016. aasta lõpus kutse uue superministeeriumi avamisele ka Eesti Vabariigi president Siim Kallas. Eesti vajab 2016. aasta keskpaigaks Siim Kallast nagu õhku. Tulgu või ülikooli lugema, koju raamatut kirjutama, aga tulgu tagasi. Ilma naljata.

President Kallas on avapidu vaadates nõutu, vaatamata heale šampanjale ja seltskonnale. Tal on meeles küsimus “Mis on sellel pildil valesti?” – lihtsad sõnad Mari-Liis Lille suust, mis puudutasid Eesti ühiskonda mõni aeg tagasi ootamatult sügavalt.

Kui niigi väikesearvuliste Eesti ettevõtjate õlgadele hakatakse IT-sajandil riiklikku bürokraatiakompleksi rajama, siis hääletab maksumaksja jalgadega. Mitte miski ei sümboliseeri paari tõemonopoli haaranud ministri Louis XV laadset suhtumist (“rahvas – see raibe söögu heinu”) rohkem kui ebamõistlik ja maksumaksjat mõnitav superministeeriumi majakolakas.

Isiklike solvangute ja mõne ministri ülbitsemise tase on arusaadav mitte ainult inimestele, kes ise on sellega vahetult kokku puutunud. Tuntud noorema põlve advokaadi riigikogu komisjonis esitatud küsimus asendamatule rahandusministrile, miks riik kohtuotsuseid ei täida, sai vastuseks: “Kui ei meeldi, mine ära.” Aga kas ministrid Ligi, Parts, Lang ja Vaher ei ole kordagi tulnud mõttele, et läheks ise ära?

2–4 ministri asendamine värskemate jõududega maja seest pluss paar inimest väljast võiks anda lisamotivatsiooni kõigile. Nimetagem seda rotatsiooniks, kus, tajudes avalikkusest tulevaid signaale, kutsuvad parteid ise ministrid tagasi. See oleks teedrajav poliitilise kultuuri näide. Fakt, et valimised toimuvad vaid nelja aasta tagant, ei tohiks olla põhjus, miks pool riiki peab taluma mõne sügavates kompleksides vaevleva ministri ülbitsemist. Teine pool ei saa niikuinii midagi aru, sest nendega üritatakse hüsteeriliselt kõneleda vaid kuu aega enne valimisi.

“Mina ja maailm” mõtteviis ei puuduta kogu riigi poliitilist juhtkonda. Enamik valitsuskabinetist on viisakad töörügajad. Parlamendis on erksaid päid vanade olijate ja noorte tulijate seas.

Viimase paari aastaga peamiselt majandusministeeriumist kostev mantra – riik on hea omanik – ei ole praktikas tõestust leidnud. Vaadelgem rahvale kõige enam arusaadavat Estonian Airi nimelist õnnetusjuhtumit.
Estonian Airi tagasiostmine oli kahtlemata riigi õige otsus. Kahjuks ainus selles pikas reas. 2011. aasta kevadel nimetati ametisse ettevõtte uus nõukogu ja selle esimeheks sai meie parimate traditsioonide kohaselt erakonna, sel kurval juhul IRL-i suursponsor Joakim Helenius.

Kiiresti leiti ka mees, kes viib ellu Eesti rahva unistuse. Tero Taskilale pandud ootuste latt oli tõstetud kõrgustesse, mida siinkandis varem polnud nähtud. 30 000 eurot sissetulekut kolmekümne päeva kohta oli 2011. aastal rohkem kui presidendil, peaministril, riigikogu esimehel, riigikogu aseesimehel, kahel ministril ja politsei- ja piirivalveameti juhil kokku.

Paari kuuga oli aru saada, et väikesest Eestist saab Planeetidevaheline Lennunduskeskus. Helenius vihjas Aasia ja USA lendudele, tegevjuht sõitis eksootiliste naftariikide vahet. “Kataris ja Omaanis tegutsevad väga energilised ja Euroopa lendude järele janunevad ettevõtted ning meie pakume neile võimalust ühineda Estonian Airi uue lennuliinivõrgustikuga,” ütles lennufirma president Tero Taskila mullu mais. “Partsi poolt sõlmitud lepingud tõstavad samuti Estonian Airi väärtust võimalike investorite silmis.”

Taskila pidas ilmselt silmas, et Katarist saab nüüd ühe vahemaandumisega Kajaani. Kahju, et see tegemata jäi. Oleksime saanud Guinnessi rekordite raamatusse. Pikim ilma reisijateta liinilend.

Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene korraldatud Soome-teemalisel majanduskonverentsil märtsis 2012 kandis Taskila ettekanne pealkirja ei rohkem ega vähem kui “Estonian Airi olulisus Soome regionaalpoliitikas”. Sic! Kui ettevõttel olnuks töötav nõukogu, siis oleks tegevjuht lahti lastud veel konverentsi ajal. Taskilal aga oli, millest rääkida. Avatud oli kolm uut liini Jyväskyläst Kajaanini ja juba sõlmitud leping Helsingi MM-i sponsorluse osas.
Kogu sel jäähokimängimisele pealemaksmisel on kui mitte kuriteo, siis rämeda huvide konflikti tunnused, kus riigiettevõtte juhtkond tagus kinni omaenda hobisid. Helsingi MM-i sponsorraha maksti ära ja teenust ei saadud.

Loomulikult on see kõik toimunud ettevõtte nõukogu heakskiidul ja minister Partsi teadmisel. Kogu Eesti Energia küsitavalt globaalse haarde juures ei kujuta keegi ette, et Sandor Liive tuleb nõukogusse plaaniga olla Eesti suusakoondise suursponsor. Ilus plaan, aga suusaliidu presidendil oleks selles küsimuses huvide konflikt. Tallinna Sadama poolt Eesti olümpialootuste toetuseks eraldatav raha oli esikülgede teemaks ajal, mil Soome regionaalpoliitikale ja hokiärile maksti tuima näoga peale miljoneid eurosid Eesti maksumaksja raha.

Resümee. Partei sai vanas rahas miljon Eesti krooni (Heleniuse toetus). Taskila sai kaheksa miljonit Eesti krooni (tema palk). Maksumaksja sai ligi miljard Eesti krooni. Meie saime, tõsi küll, miinus miljard Eesti krooni. Ja siis, kui ettevõte tüüris juba hoogsalt pankroti poole, suutis ettevõtte nõukogu veel korra üllatada. Taskila sai tänutäheks hea töö eest 100 000 eurot kompensatsiooni.

Loomulikult on see väike number võrreldes kogu “lendava ahju” ja kontseptsiooni “riik on hea peremees” ajastuga. Ja loomulikult oleks see number veel kuus korda suurem, kui Erkki Raasuke ei oleks ministeeriumi uksest sisse astunud.

Estonian Airi juhtimisel toimunu on sümbioos poolsegasest ambitsioonikast ülbitsemisest, rahva rahaga prassimisest, aga eeskätt mis tahes vastutuse puudumisest. Kõigest sellest, millest ka see lugu. Maksumaksja ei ole sellist teenust tellinud. Taskila kompensatsioonist teen mina järelduse, et tegevjuhile pretensioone ei ole.

Sellest tulenevalt on mul tagasihoidlik, aga konkreetne ettepanek: Estonian Airi nõukogu liikmed, kes selles rahapõletamise aktsioonis osalesid, palun jagage see 100 000 eurot kahe nõukogu koosseisu peale ära. See looks pretsedendi, et riigiettevõtete nõukogudes hakkavad inimesed ka reaalselt millegi eest vastutama, ja hoiaks broilerid riiginisast eemal. Alternatiiviks oleks poliitiline vastutus, aga ega see ei ole siin ometi mõni 2001. aasta!

Juhan ei saa ära minna, kuna Keit ei läinud. Keit ei saanud ära minna, kuna Ken ei läinud, ja Ken ei saa minna, sest õigupoolest pole kuskile minna. Jürgen ei saa ära minna, sest mis siis ÜLDSE EESTIST SAAB! Mulle hakkab aina enam tunduma, et neil meestel ei ole tegelikult kuskile minna. Oleme jõudnud olukorda, kus inimesed hoiavad oma toolist kinni iga hinna eest. See pole mingi kalambuur.

Näiteid poliitilisest vastutustundetusest jagub igasse nädalasse paar tükki. Olgu maksumaksjad, kes on “keskeltläbi kaabakad”, või üheksa kuu tulemused rahvuslikult lennukompaniilt. Liiga kiiresti hakkab meil ununema, et 6 miljonit eurot on tegelikult peaaegu 100 miljonit krooni. Selle rahandusministri surematu “kaabakluse” traktaadi eest oleks aga veel 6–7 aastat tagasi ta vähemalt vabandust paluma sunnitud, täna ei julge sellest unistadagi.

Meelis Kubitsa täismahus lugu loe neljapäeval ilmunud Eesti Ekspressist.


Meelis Kubits

Foto: Vallo Kruuser /Delfi

Meelis Kubits: sellele artiklile kirjutavad vaikimisi alla sajad, võib-olla tuhanded

Saarlasest suhtekorraldaja Meelis Kubits (fotol) avaldas neljapäevases Eesti Ekspressis pika ja põhjaliku arvamusloo “Riigikapitalismi ajastu algus”, millest Saarte Hääl avaldab siinkohal lühendatud versiooni.

Meelis Kubits, milline on olnud loo vastukaja?

Vastukaja on vastuoluline. Peakangelased on nii kogenud poliitikud, et diskussiooni keegi astuma ei hakka. Vaikimine kuld, rääkimine hõbe, eriti olukorras, kus midagi vastu öelda suurt ei olegi. Tekst võinuks olla mitu korda karmim, aga see kaotaks siis oma usutavuse ja eesmärk ei ole ju kedagi mutta tampida.

Mõnest ministrist on mul inimlikult kahjugi. Erakondade sees on kirjatüki mõistmise suurus olemas. Nutikam osa paremparteide juhtkondadest saab probleemist väga hästi aru, aga elus on reeglina valikud halva ja väga halva vahel.

Sellele artiklile kirjutavad vaikimisi alla sajad, võib-olla tuhanded inimesed. Ühelt poolt on see väga meeldiv, teiselt poolt hirmutav. Tegelikult inimesed ei julge enam asju oma nime alt välja öelda. See on päris karm teadasaamine, mis on minule kohale jõudnud viimase 3–4 päevaga.

Eile soovitas valitsuse remonti ka teine saarlane, riigikogu liige Kalle Laanet. Mida arvate sellest?

Ma nii libedale teele kui päevapoliitika kommenteerimine, ei läheks. Küll on aga selge, et samas konfiguratsioonis, samas ministrite koosseisus see valitsus 2015. aastani ei purjeta. Ja kui see mingil seletamatul põhjusel siiski juhtuma peaks, tuleb protestihääletamine, mille kõrval Tarandi 120 000 häält versus parteide kõrbemine oli väike nali.

Tõde on see, et protest toob pöörde vasakule. Aga see pööre on tegelikult juba toimunud. Sellest ka suures osas see lugu. Kui paar meest nüüd ise aru ei saa, siis lähevad nad ikka mõne aasta pärast klouni punase ümmarguse ninaga. Ega siin muud varianti ole. Erakondadest on kahju. Enamik on seal normaalsed, panustavad inimesed. Pantvangid, nagu me kõik.

Ma soovitan meil kõigil Ekspressist seda lammaste pilti vaadata. Alguses on lõbus, aga suht kohe hakkab kahju. Lammastest, endast ja oma rollist selles kõiges.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 995 korda, sh täna 1)