Suur maa, suured asjad: Muutused või peenraha (1)

Viis aastat tagasi, hilissügisel, hõljus Ameerika kohal loosung, mis tõotas muutusi. “Change we need” kuulutas Barack Obama peatset valimist Ameerika Ühendriikide 44. presidendiks. “Muutus, mida me vajame”, kuigi tõlkida võiks seda isegi mitut pidi. Change tähendab ju ka peenraha…

Igasugu muutusi lubati äsja meilgi. Valimiste torm, mille Eesti selleks korraks on üle elanud, oli nagu käesoleva nädala sügistormgi, mis ühes kohas tõmbas katuseid maha ja murdis puid, kuid teisal oli lihtsalt vali tuul. Ent muutused poliitikas ei pea tingimata läbi seni püsinu lõhkumise tulema. Kõige positiivsemad muutused on küllap just uued inimesed, kes kohalike asjade korraldamisel sõnakalt kaasa rääkima tulid. Kuressaare on viimastel nädalatel tänu valimised võitnud sotside esindajale Hannes Hansole püsinud mõjukalt üleriigilisel pildil.

Ehkki mul on selle tähelepanu üle südamest hea meel, pean samal ajal pigem ettevaatliku inimesena nentima, et muutustel on mitu tahku. Värske tuul on kosutav, kuid muutustega kaasnevad alati ka ootused, mis võivad osutuda asjatuks krediidiks, mis kergelt tuulest viidud saab. See risk on alati olemas – paljugi ülevat, mis USA-s ja Euroopaski seostus Obamaga, on aastate jooksul kuhtunud.

Kumba me siis vajame – muutusi läbi ideaalide või pragmatismi? Kohalik poliitika on süvitsi isikutekeskne. Valimistejärgsed nädalad tõid linnades-valdades kõikvõimalikke abielusid – oravate ja Keskerakonna, sotside ja IRL-i vahel, sekka valimisliite. Maailmavaade ja väärtused, millest jutlustatakse üleriigilises kontekstis, pole kuigivõrd määravad.

Tallinnas peremehetsev Keskerakond on paljudes väiksemates kohtades mugav pragmaatiline partner, kellega võimu jagamine paistab just Reformierakonnal tunduvalt hõlpsamalt minevat kui isepäise IRL-iga. Haapsalus lõid Reformi- ja Keskerakond käed juba valimisööl ning linnapea Urmas Sukles selgitas seda Vikerraadios veenvalt: meie koostöö toimib suurepäraselt, milleks seda lõhkuda. Minu praeguses koduvallas Viimsis võrdlemisi marginaalne Keskerakond oli nimelt see kaalukeel, millega IRL võimult tõugata. Tartus on IRL nagu staaridest kubisev jalgpallisats, kus igaühel mängust oma arusaam – sealgi tuleb Kesk rõõmsal meelel (tagasi) Reformi rüppe.

Peaministripartei pragmaatikuis pesitseb küllap küsimus, kas poleks ka üleriigilisel tasandil hõlpsam asju ajada ideeliselt mitte nii nõudliku partneriga. Praegune on ju kohati lausa tülikas ning muutub kohalike valimiste edu taustal veelgi ambitsioonikamaks.

Tõenäosus, et näeme enne riigikogu valimisi Stenbockis uut võimuliitu, näib praegu siiski väike. Põhjuseks ikka seesama Tallinn. Kujutada ette Reformi- ja Keskerakonna koalitsiooni Toompeal ning Tallinna poliitilist elu jätkumas praegusel viisil tundub pehmelt öeldes utoopiline. Samas ei kibele ilmselt pragmaatilisimadki reformierakondlased Tallinna toiduahelasse, alandavasse Väikese Peetri rolli.

Peaasi, et igas kohalikku võimu teostavas pragmaatikus säiliks pisutki ideelisust, et poliitiline kultuur päris käest ära ei läheks, ning idealistis omakorda kübeke pragmaatilisust, et poliitilistes mängudes mitte kaotajaks jääda.
Seda, et värskest tuulest ei saaks peenraha, tasuks kõikjal jälgida. Ka Kuressaares.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 210 korda, sh täna 1)