Kuidas minu õde hakiga koos poegi haudus (4)

Minu õe maja asub Saikla keskuses ja kuna hakid olid asunud elama nii veski kui ka puidutöökoja hooneisse, siis kollitasid nad ka kõiki ümbruskonna maju. Hakk muudkui tiirutas ümber korstna, õde kisas ta peale, väike koer haukus ka, aga hakid ei lasknud end sugugi heidutada, vaid tegid pesa korstnasse õela mõnuga edasi. Küll roniti katusele ja lükati pesa alla, aga hakid asusid uuesti tööle ja valmis ta sai.

Algul olime kõik hirmul, et nüüd lõpetavad meie elamise päris ära, aga siis selgus, et õnneks on korstnal kaks lõõri ja nemad teevad pesa sinna ossa, mis oli mõeldud WC tuulutuseks.

Pesa tehti täpselt teise korruse suitsulõõri lähedusse. Tuppa oli kuulda, kuidas pesaoksad krabisesid, vanalinnud ja pojad häälitsesid.

Varane lind noppis marjad

Õde ristis allüürniku, õigemini ülalüürniku Arkašaks. Kuna tuletegemist oli iga päev, siis naeris õde ikka, et ta aitab Arkašal poegi haududa ja lõpuks selgus, et tõsi see oli.

Õepoeg arvas, et kui ta ülal magab ja hakk poegadega toimetab, siis on krabin nii suur ja lähedal, et tal on pidev hirm, et Arkaša kukub koos perega tuppa. Teiseks kartis ta, et kui ema küll all tuld teeb, siis üles jõudes on suits juba jahtunud, kuid tema ise keedab Arkaša pojad oma ahjukütmisega ära. Kõik kartused olid aga asjata, pojad kasvasid suured ja vägevad ning pesategemine käis aastast aastasse.

Päeval linde kodus polnud, kas toimetasid veski ümber või tegid kusagil mujal pahandust. Kes neid ära tundis või tahtiski tunda. Salamisi lootsime iga päev, et äkki nad enam ei tule, aga asjata oli see kartus, sest õhtuks oli Arkaša kohal.

Poegade ajal käis toimetamine loomulikult päev läbi. Kui siis pojad nii suureks said, et pesast välja tulema hakkasid, oli terve Saikla hakikisa täis. See oli kõige piinarikkam aeg. Pojad olid alles jõuetud ja kukkusid iga meetri järel maa peale tagasi, vanalinnud kisasid nende ümber ja neid pelgasid nii inimesed kui ka loomad. Õe väike bolonka moodi koer ei julgenud üksinda õue pissilegi minna. Loomulikult seda hirmu, et oma peenralt mõne maasika saad, enam polnud, sest Arkaša oli varane lind ja ammu enne õde marjad korjanud. Kui tikrid ja punased sõstrad valmis said ja neid noppima läksid, siis lendas hakiparv ka sealt põõsastest välja.

Kisendas mitu päeva ümber maja

Ma ei tea, kas porgandite ja muu aiaviljaga oli ka pahandusi, aga igatahes õde lõpetas “peenardamise” ära. Küll me proovisime Arkašast lahti saada, aga asjatu vaev. Ükskord oli ühe pojaga midagi juhtunud, see sai hukka. Seda pidas Arkaša õe süüks ja kisendas mitu päeva ümber maja nii, et õde ei julgenud õieti õue minna, sest kartis linnu rünnakut. Mõne päeva pärast linnud kadusid ja jäidki kadunuks.

Me saatsime juba tänupalveid taeva poole, et nüüd oleme sellest nuhtlusest lahti, aga ei ühti, järgmisel pesitsusajal oli Arkaša jälle platsis.

Pärast õe surma olime mures, et nüüd vallutavad hakid kogu maja ja teevad ka pliidi- ja ahjukorstna umbseks, kuid imekombel ei tulnud Arkaša üldse enam tagasi. Nii oligi õel õigus, et tema aitas ahjukütmisega hakil poegi välja haududa. Nüüd on maja mitu aastat tühjana seisnud ja ma pole isegi ümber maja näinud enam hakke lendamas, kuid nagu kuulda, on neil nüüd teises kandis tegemist.

Ingrid Holm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 479 korda, sh täna 1)