Kodutööd on vajalikud

Kuressaare gümnaasiumis 3. oktoobril peetud väitlus “Kodutööd peaksid olema keelatud” oli meie, opositsiooni jaoks üpris keeruline, sest hoolimata vastakatest arvamustest pidime koalitsiooni veenma kodutööde andmise vajalikkuses.

Põhiargumentidena tõime välja, et “kordamine on tarkuse ema” ja “vabakasvatus ei vii sihile”. Samuti ei jätnud me märkimata koolitundide praegust kvaliteedi ja kvantiteedi suhet ning Eesti hariduspilti rahvusvahelisel maastikul.

Kes teeb, see jõuab

Kordamisest rääkides nõustusime vastaste argumendiga täisväärtuslikust õppetööst koolitunnis, mille puhul tüütute ja sageli tühiste kohustuslike tööde tegemine kodus ei oleks enam vajalik ning lastel jääks koolivälisel ajal aega oma muude nii-öelda vajaduste rahuldamiseks. Samas, kas tuleks siis ära jätta ka töömahukad uurimistööd ja kohustusliku kirjanduse lugemine, mis on õppekavas seni olnud üpris suure osatähtsusega?

Koalitsioonivalitsus ei jätnud aga jonni ning rääkis nii oma isiklikest kogemustest – kui koolitööde pärast mõnesse huviringi minemata jääb või loominguliseks tööks aega ei jätku – kui ka sellest, et suuremate tööde jaoks kordamist ei saa õpilastele ju keelata.

Lahenduseks peame õpilaste oskuste parandamist nende aja planeerimise osas ning kinnitasime sellega oma teist argumenti “vabakasvatus ei vii sihile”.

Kui anda lastele täiesti vabad käed ning lasta neil pärast kooli vaid iseseisvalt oma silmaringi arendada, siis kas nende maailmavaade, suhtlusoskus ja/või füüsis tõesti arenevad tunde krõpsupaki seltsis Facebookis istudes, Twitteris oma depressiivse elu üle kurtes või (sageli) vägivaldseid arvutimänge mängides? Paljud noored, õigus küll, käivadki trennis ning on aktiivsed ka koolivälises tegevuses, kuid paljud seda ei tee.

Kas otsus kodutöid mitte anda muudaks siis meie praegu pakutava hariduse paremaks? Järjekordne kõnekäändki ju kinnitab, et kes teeb, see jõuab. Ja mida rohkem on sel tegevusel kasvatavaid omadusi, seda parem.

Kui kodutöid enam ei antaks, langeksid meie haridusametnike armastatud PISA testi tulemused veelgi. Kui midagi muuta, siis õpetajate motivatsiooni õpilaste harimisel.

Näitena võib tuua Eesti eksamikeskuse eksamiarenduse nõuniku Einar Rulli artikli PISA tulemustega maailma tipus oleva Šanghai hariduskultuurist, kus õpilaste jaoks pidavat olema enesestmõistetav, et koolis peab rahuldavate tulemuste saamiseks pingutama ja raskusi taluma ning et hea haridus on õnne alus. Tunnis mitte kaasa töötavad või korda rikkuvad õpilased sattuvat isegi kaasõpilaste põlu alla.

Meil selline hariduskultuur küll nähtavasti puudub, kuid ehk see ongi üks koht, mille kallal tööd teha: kasvatada nii õpilastes (kui ka õpetajates) distsipliini ja püüelda oma eesmärkide poole, ja seda mitte mingist põhiseaduslikust või ühiskondlikust kohustusest koolipingis istuda või natukese leivaraha eest õpilastele sõna-sõnalt raamatuteksti ette lugeda. Kool peaks olema koht, kus õpetaja peamiselt verbaalselt suheldes õpilastele oma teadmisi jagab, ja kodu koht, kus saadud teadmised vastavate harjutuste või ülesannete kaudu kinnistatakse.

Millal siis õpilane üldse õpib?

Väitluse lõpuni jäi püsima küsimus, et kui kodutööd ära jätta, millal või mida õpilane siis üldse õpib, kui õpetajal tunnis viitsimisest puudu jääb ja ta õpilast käsitleda antud teemat iseseisvalt kodus õppima ei sunni. Ühel nõul olime koalitsiooniga kindlasti selles, et kodutööde mahtu tuleks vähendada, st kodutööde andmist õpetajate poolt vältida.

Hoolimata esialgsest hirmust vastaspoolele üle kanduda, saime opositsioonina oma arvates ilusti hakkama. Tõde ehk see, milline variant õigem on, mattus üha rohkem küsimustekeerisesse. Õpetajatel jätkuks aga sellisest väitlusest mõtteainet küllaga. On ju nemad see põhijõud, kes mõjutab noori ka suhtumises õpetatavasse. Kas kindel palk – mis sest, et soovitust väiksem – on ainus põhjus, miks olla õpetaja?

Kertu Leesmaa
Kuressaare gümnaasiumi abiturient, väitleja