Kõnnu külad ei ole kõnnumaad

Kõnnu külad ei ole kõnnumaad

KOOLIVAHEAJA RÕÕMUD: Vanaisa Raimo Kald lastelaste Kauri, Ardi, Madise, Kätriini ja Kristiinaga. Foto: Sander Ilvest

Kõnnu külad. Kohe tuleb pähe seos kõnnumaadega. Päris tühjad nad siiski olla ei saa, kuna on veel külade nimestikus. Õues lõõtsuv jäine tuul ja sompus sügisilm viivad paratamatult mõtte sellele, kui kaua veel aega läheb, et Eesti küladest saaksidki kõledad kõnnumaad.

Pihtla valla Kõnnu külas hakkab tee ääres silma uhke veski. Hiljem saame teada, et küla uhkus – veski – kuulub Kalev Õisnurmele ja on renoveeritud läinud aastal. Samuti püüab pilku vanast laudast ümberehitatud hoone.

Sõidame teed mööda edasi, kuni näeme ühes hoovis kedagi liikumas. Üllatunud näoga mees, kes meile aiaväravasse vastu tuleb, osutub Vello Laheks Liiva talust ja on lahkelt nõus meiega rääkima. Ütleb, et temale on Kõnnu küla elamine rohkem nagu suvekodu ja seda juba paarkümmend aastat. “Loodus on see, mis kutsub,” põhjendab Vello Laht maal elamise võlu. Räägib, et on küll pensionär, ent käib tööl. Sest muidu ära ei ela. Vello osutab kõrval asuvale ehitisele ja ütleb, et nende pere noored tahavad ka maale tulla.

Kui varem on selles külas korraldatud ka kokkutulekuid, siis nüüd on elu siin hääbumas. Vanad on läinud manalateele ning pigem toimetab iga pere omanuhti.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 323 korda, sh täna 1)