Ja elu läheb edasi… (2)

Ja elu läheb edasiLäbi nad ongi, need järjekordsed valimised. Nii Saaremaal, Kuressaares kui ka Tallinnas. Inimesed on rahulolevad, inimesed on rahulolematud. Ikka juhtub. Elu veereb aga edasi.

Meedia ja sotsiaalvõrgustikud on täis ahastavaid ja paatosest pungil pealkirju ja sissekandeid, loetakse kokku võitjaid ja kaotajaid, mõnda neist võitudest nimetatakse triumfiks, mõnda kaotust hävinguks. Olukorra ülevõimendamisega töötab klikimasin armutu hooga, tavaline inimene rehmab aga käega, jõuab ehk mõne pealkirja diagonaalis läbi lugeda ja ruttab esmaspäeva hommikul endise hooga tööle. Ehkki meile püütakse pidevalt midagi muud väita, siis päeva lõpuks puudutavad valimised kõige rohkem ikkagi neid inimesi, kes nendel kandideerivad.

Kuressaare linn on olnud pikki aastaid Reformierakonna juhtida ning olles viimastel aastatel küll pigem nädalavahetuse ja suvesaarlaseks taandunud, siis ei paistnud, et linnas midagi väga valesti oleks olnud – eks muidugi, kulunud fraas ütleb, et alati saab paremini ja kindlasti saab ka, aga vähemalt eemalt piidlevale silmale tundus kõik võrdlemisi tõhus olevat.

Punane, kollane, sinine, roheline

Ma olen enam kui veendunud, et nii jääb see ka edaspidi. See poliitilisel spektrumil erakondade jagamine on Eestis nii ehk naa suhteliselt naeruväärne – ma võin pea anda, et valdav osa Reformierakonna liikmetest ei taipa ka ise päris täpselt, mis asi on liberalism, veel vähem on ilmselt neid SDE liikmeid, kes oskaksid defineerida sotsiaaldemokraatiat.

Eestis on valdavalt siiski massiparteid – erakonnad, mis püüavad meeldida võimalikult laiadele hulkadele. Sama lugu on nende valijatega – tean inimesi, kes on pea igal valimisel hääletanud erineva erakonna poolt, ja mis siis sellest. Eriti veel kohalikul tasandil, kus nende inimeste side, kes volikokku pääsevad, on vastava piirkonnaga enamjaolt vahetu ja reaalne, olgu nende partei punane, kollane, sinine või roheline.

Nendel valimistel räägiti palju muutusest, ehkki pisut arusaamatuks jäi, milles need muutused siis täpselt seisnevad. Ilmselt jäid ka saarlastele – traditsiooniliselt oli siinkandis valimisaktiivsus vabariigi madalaim. Põhjuseid võib arvatavasti otsida mitte sellest, et valimised saarlasi üldse ei huvitaks või et kedagi valida poleks, aga ehk mõtlevad nad, et mis need tühjad valimised ikka nii väga siis ära pole – päike tõuseb ikka idast ja loojub läände.
Miski pole ehk nii halvasti, et jubedasti parandamist vajaks. Küllap on saarlastes ka teatavat jonnakust ise oma eluga hakkama saada, mitte jääda lootma sellele, et kuskil vallavolikogus toimetav asjapulk nende elujärge kangesti parandama kipuks.

Halvemat elu ei taha ju keegi

Ma ei usu hetkekski, et kuskil Saaremaa kohalikes omavalitsustes istuks inimesi, kes tahaks nimme teha nii, et inimeste elu halvemaks läheks – ei taha seda Reformierakond, ei taha ka sotsid ega IRL. Võimalik, et nende tee “tõe” juurde on erinev, kuid ma olen veendunud, et nende tahe on siiras. Jah, avalikus teenistuses on muidugi ka palju inimesi, kes näevad selles midagi muud kui tõepoolest avalikkuse teenimist, kuid need mured las jääda pealinna hooleks, kus volikogu ummistavad leibkonna mandaadiga volinikud, kelle volitused kellegi eest otsustada on rohkem kui küsitavad.

Loodan, et Saaremaa ja Kuressaare volinikel on teinekord julgust ka omadega vaielda ja mitte nõustuda, et otsused sünniksid terve mõistuse ja südame koostöös, mitte ainult partei põhikirja ja hääletamismanuaali järgides.

Loodetavasti on ka elanikel taipu sellest aru saada ning vajadusel oma esindajatel nööbist haarata ja oma hääle andmise eest aru pärida, sest osalusdemokraatia ei pea lõppema hääletustulemuste ettelugemisega.

Priit Pruul
kolumnist

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 530 korda, sh täna 1)