Kas ja kellele kehtivad meil seadused? (12)

Loomakaitseseaduse paragrahvi 5 lõige 3 ütleb: “Hulkuvate loomade püüdmist, pidamist, hukkamist ja korjuste hävitamist korraldab kohalik omavalitsus oma territooriumil.”

Lisan juurde, et hulkuv loom on identifitseerimata koduloom, kelle omanikku ei ole võimalik tuvastada. Olen kursis, et seadusi on sageli raske lugeda ja mõista, kuid antud juhul peaks kõik selge olema. Milles siis probleem? Kellel on probleem? Kas on üldse probleemi?

Pole kurtjat, pole probleemi

Kindlalt võin öelda, et Saaremaa lemmikloomade turvakodul on probleem, muidu poleks meie olemasolul üldse mõtetki. Probleemi lahendamiseks on loodud juba aastaid tagasi mittetulundusühing, kuhu kuuluvad vaid vabatahtlikud. Oma tööde ja tegemiste kõrvalt lahendavad nad nüüd juba pea aasta taas aktiivselt juhtumeid, et meil kõigil parem saaks – meil, kes me loomi armastame, ja meil, kes me neist lahti tahame saada, ja loomulikult loomadel. Oleme ühes paadis, meie eesmärk on sama, kuid abinõud selle saavutamiseks erinevad. Ja nii see paat kõigub.

Kogemus on näidanud, et probleem on ka üsna suurel hulgal Saaremaa inimestel, kes on hädas hulkuvate ja teadmata omanikuga loomadega. Võime kahe käe sõrmedel üles lugeda meile teada olevad juhtumid, kus inimene pöördub mõne Saaremaa omavalitsuse poole abipalvega midagi ette võtta, kuid lahendust ei pakuta. Laiutatakse käsi, räägitakse rahanappusest eelarves, vastavate vahendite, inimeste puudumisest. Veelgi enam – on ette tulnud ähvardamist, kui inimene peaks veel julgema oma murega ametnike poole pöörduda. Loodetakse, et kui oma murega tulijaid ei ole, kaob ka probleem.

Inimeste leppimine selliste vastustega võibki näiliselt probleemi lahendada ja lasta omavalitsustel mugavustsoonis edasi olla. Aastaid pole midagi tehtud ja on hakkama saadud, saadakse edasi ka. Eks saadaksegi – kes jääbki uputama hoovi tulnud kodutu kassi poegi, kes panustab rotimürgile. Püssikuulid looma keres on juba kõrgem klass.

Omavalitsuste ülesanne hoolitseda kõigi vallavaeste eest loomade kohta ei kehti. Vaatamata sellele, et kehtib seadus, mis ütleb, et ka hulkuval loomal on õigus kinnipüütuna 14 päeva pikkusele elule ja võimalusele, et temagi jaoks on kuskil keegi. Sageli ju ongi, kui hulkuma on sattunud omanikuga, kuid kahjuks märgistamata loom. Õnnelikud on need kohtumised, kui pereliige taas üles leitakse. Loomale, kes on koduta, hooleta, tüütu ja paljuneb, näib aga võimaluse andmine miskipärast võimatu.

Igaüks väärib võimalust

Turvakodu pakub omavalitsustele võimalust järgida seadust, mis kohustab hulkuvaid loomi püüdma, pidama, nende omanikku otsima, ja seda kõike nende endi eelarvest. Palju tahetud? Meie nii ei arva, sest mis loomast edasi saab, ei oleks enam kellegi probleem peale turvakodu. Turvakodu vastutab oma hoolealuste eest, järgides põhimõtet, et loomi magama ei panda, kui seda ei nõua nende tervislik seisund. Igaüks väärib elu ja võimalust.
Turvakodu on ellu kutsutud loomakaitselistel alustel ja üritab seda suunda igati järgida.

Vabatahtlikud ei saa aga aru hukkamõistvatest avaldustest, mis olid Uue tänava kassikolooniast kirjutatud artiklis (“Südalinna elanikud on endiselt hädas hulkurkasside kolooniaga”, SH, 4.10). Kuidas saab nimetada kassikolooniat kodaniku omandiks, kui eeskirjades on selgelt kirjas, et märgistamata loom on hulkuv? Hulkuva looma peab aga kinni püüdma ja tegema kõik ettenähtu. Kas Kuressaare linna loomapidamiseeskirja paragrahvi 7 punkt 4 takistab seda? Kohati tundub, et see on loodud ametnike kaitseks, vabanduseks mitte tegutseda.

Nüüd aga, kus turvakodu on tegutsenud ja viinud linna territooriumilt kassikodusse 14 kassi uue kodu ootele, paistab see rumala ja tühise teona, raha raiskamisena. Kas tõesti? Ilmselge on, et praegused toetajad, annetajad ja ka vabatahtlikud, kelle omavahelises koostöös kassikodu tegutseb, ei panustaks aega ega sentigi raha, ei annaks oma hinge nii, nagu nad seda praegu teevad, kui järgitaks 14 päeva reeglit.

Tekkinud sünergia tõttu saab loomadele võimaldada täispaketi vajalikke toiminguid ja loomade ülalpidamise neile uue kodu leidmiseni. See näitab eeskuju, tähendab ennetus- ja teavitustööd. Võimalust aidata palju rohkem, kui kohustuslikud seadused nõuaksid ja lepingud võimaldaksid. Miks ei kasuta omavalitsused seda ära, on arusaamatu. Siis oleksid inimesed rahul, loomad päästetud, seadus kah täidetud. Peale Kaarma valla ja Kuressaare linna pole ükski teine omavalitsus Saaremaa lemmikloomade turvakoduga kontakti võtnud. Kas neil pole probleeme?

Merlin Helm
MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 801 korda, sh täna 1)